Mõisa peahoone ja tall on lähtepunktideks väga suure pargi (14-15 ha) jagunemisele kaheks osaks. Vahetult peahoonega seotud pargiosa piirneb külgedelt- ida poolt jõega, läänest teega ja omab kitsa väljavenitatud kuju. Peahoone ees on väga pikk, vabalt lookleva piirjoonega väljak, taga väiksem välu, mis laieneb pargi sügavuses. Puiestee on vabas paigutuses puudegruppidena, mis ääristavad väljakuid tiheda, ümbrust isoleeriva seinana. Oluline pargikujunduslik element on jõgi, millel oli saarte ja paistiikide süsteem sillakestega.
Suurem, stiilse vaba planeeringuga pargiosa jääb talli taha. Pargi põhjakülg on piiratud luiteahelikuga. Kujunduslikuks kompositsiooniks on väljakute rida, mis eraldatud suurte, üheliigiliste (tamm, vaher-pärn-lehis), kontrastsete värvidega puudegruppidega. Lisaks puudele kasvab pargis ka hulgaliselt dekoratiivpõõsaid.
Omaaegsed arvukad majandushooned paiknesid pargis alaansmblitena. Praeguseks on need ehitised suures osas hävinud. Jõe äärde jäi rida tööstuslikke ettevõtteid- tärklisevabrik, sae- ja jahuveski, villavabrik ja kivilööv. Loodesse suunduv puiestik oli piiratud kivitaraga, mille taga asus suur rühm lautu, talle, kuure, aitu, moonakate ning teenjate maju. Mitmed omaaegsed kõrvalhooned on säilinud vaid varemetena.  Pargis kasvab 37 puu- ja põõsaliiki, nendest 21 kodumaist ja 16 võõramaist.