Kastna kadastik
Ala hõlmab Tõstamaa – Varbla teest mere poole jääva Kastna poolsaare koos kauni mererannaga. Läänepoolne rand on kivine, rannavallile on kasvanud kõrged kadakad, moodustades uhke kadakasalu- Kastna kadastiku ca 50 hektaril. Osaliselt on säilinud rannaniidud. Rannavallist maa poole kasvab madalamates kohtades salumets. Poolsaare idapoolne rand on madalam ja kipub roogu kasvama, maapind on laugem ja maastik avatum kui lääneosas. Imekaunid vaated avanevad nii rannal, Kastna kadastikus kui ka külateedel liikudes. Kastna kadastiku floora tüüpilisemad esindajad on vähenõudlikud taimed, mis rannaäärsel õhukesel klibusel mullal suudavad kasvada: kadakas, harilik kuekerpuu, magesõstar, vahulill, angerpist, muulukas, kassikäpp, liiv-vareskaer, lookkastevars, kärbesõis, kukehari.
Maastik on Kihnu väina merepargi üks väärtuslikemaid alasid. Loomade karjatamine aitab hoida rannaääri kinni kasvamast. Ala on ka maakonna tasemel üks väärtuslikest maastikest.
Mõisapargist läände jäävad kolm Kastna tamme, mis võeti looduskaitse alla 1938. aastal. Üks neis on Pärnumaa jämedaim ja ilmselt ka vanim 360 aastat vana puuhiid, mille ümbermõõt on 6,25 ja kõrgus 19 meetrit. Äikese, tule ja seenhaiguste toimel oli tüvesse tekkinud 5,5 meetri kõrgune ja kuni 1,2- meetrise läbimõõduga õõnsus. 1995.aastal täideti avaus kergkruusaga ning plombeeriti. 2005. aasta jaanuaritormi ajal murdus tamme üks jämedaim oks. Teised kaks tamme on tagasihoidlikumad, ümbermõõduga 4,4 ja 3,8 meetrit ning kõrgusega 17,5 meetrit. Kastna tammesid hüüti rahvasuus Kapteni tammedeks, sest lagedal rannal kõrguvad puud olid meremeestele headeks maamärkideks. Mõned aastad tagasi ehitati Kastnasse väikepaatide sadam.
Kastna küla oli hajaküla, kuid tänapäeval on paljud talud ümber ehitatud suvekodudeks. Poolsaarel on säilinud talusid ühendav vana teedevõrk. Ajalooliselt on Kastna mõisa aladel olnud ka kihnlaste “asundus”: 1930. aastail rajasid ümberasujad siia seitse talu.
Kastna mõisa kohta on teateid juba 16. saj keskpaigast. Teadaolevalt oli Kastnas juba 1665. aastal Pärnu linnale müüdud (400 marga eest!) mõis, kus esinduslik häärber puudus. Mõisa valitsesid rentnikud, kes tavaliselt kauaks pidama ei jäänud. Viimased pikemaajalised rentnikud olid Ballodid. Suurte majapidamishoonete varemed ja pargi võimsad puud märgivad praegu endist mõisasüdant. Ainsa hoonena on säilinud kunagine pesuköök- hiljem perekond Volmeri suvila. Muuseumi- ja kirjamees Omar Volmer koos abikaas Marviga korrastas pargi ja täiendas seda huvitavate puude ning põõsaste istikutega, luues liigirikka ja huvipakkuva arboreetumi.