Paul Kulbusch – piiskop Platon

Püha Platon, kodanikunimega Paul Kulbusch oli eesti usutegelane, esimene kristlikuks pühakuks kuulutatud eestlane ja piiskop.

Elu

Paul Kulbusch sündis Seli vallas Pootsis 25.juulil 1869.aastal. Ta pärines perekonnast, kes usuvahetusliikumise ajal 1845-48 oli pöördunud luterlusest õigeusku. Pauli isa teenis Pootsi kohalikus õigeusu kirikus köstrina. Tema koolitee ja elukutsevalik kulgesid õigeusu köstri pojale harjumuspäraselt. Ta õppis Arusaare õigeusu kihelkonnakoolis ja Riia Vaimulikus Koolis ja Riia Vaimulikus Seminaris, teistehulgas on selle kooli lõpetanud hilisemad poliitikud Konstantin Päts, Ado Birk, Jaan Poska.

Paul Kulbusch õppis Riia vaimulikus seminaris väga hästi, mistõttu ta vabastati õppemaksust. Igal aastal võimaldati seminari kahel parimal lõpetajal asuda õppima Peterburi vaimulikku akadeemiasse. Selline võimalus avanes ka Pauli ees. Tema õpitulemustest räägib taas kord vabastamine õppemaksust. 1894 lõpetas ta akadeemia teoloogiakandidaadi kraadiga.

Sellel ajal elas Peterburis arvukalt eestlasi, nende hulgas ka ligikaudu 5000 õigeusulist. Paraku puudus neil oma eesti kogudus, mis luterlastel oli olemas. Olles veel vaimuliku akadeemia üliõpilane, asus Paul Kulbusch eestlastest õigeusulisi üheks koguduseks koondama. 1894 kogudus registreeriti ja Paulist sai selle esimene preester. Pikka aega oli Paul Kulbuschi sõbraks Jaan Poska, kuna mõlemad olid õppinud Riia Vaimulikus Seminaris. Hiljem kohtusid nad Eestis tihti, et arutada maa, kiriku- ja poliitikaküsimusi.

Ta töötas Peterburis kokku 23 aastat (1894-1917). Need olid tulevase piiskopi parimad eluaastad. tema juhtimisel ja eestvõttel ehitati Peterburi eesti õigeusu kogudusele kirikuhoone ja koguduse maja.

Ülempreester Paul Kulbusch asutas Peterburis märter Issidori Vennasteseltsi. Issidor oli 15. sajandil Tartu õigeusu koguduse preester ja hukati Kristuse vaenlaste poolt. Märter Issidorit nimetatakse ja meenutatkse eestikeelse jumaliku liturgia tekstis koos teiste õigeusu märtritega. Jumalik ettenägemine saatis piiskop Platoni olema märter Issidori vennaskonna loojaks ja umbes 400 aastat hiljem tabas teda sama saatus kui Issidorit, samas kohas -Tartu linnas, Eesti kultuurikeskuses, kus Rootsi kuningas Gustav Adolf oli 1632. aastal ülikooli rajanud.

Märter Issidori Vennasteseltsi abiga ehitas piiskop Platon, tollal ülempreester Paul Kulbusch, oma kogudusele Peterburis uhke kiriku jamalateenistuste toimetamiseks ja koguduse-maja, milles asusid kokkutulekute saal, klassiruumid kihelkonnakooli jaoks, eluruumid (magamistoad jne.) õpilastele, korterid vaimulikele ja kooliõpetajatele ja lisaks ruumid, kus oli Eestist tulnukaile peatuskoht.

Kaasaegsed imetlesid muu hulgas Kulbuschi suutlikkust leida alati kirikule vajalikku raha. Eesti koguduste arv Peterburis kasvas tema 23aastase ülempreestriks oleku ajal 13ni.

Koolis, kuhu pääsesid ka kehvemal järjel õpilased, oli õppimist soodustav õhkkond ja kord. Kooli juurde loodi raamatukogu, millele teoseid valis erikomisjon, kuhu kuulus ka keeleteaduse üliõpilane. 1897 alustati täiskasvanute pühapäevaste kursustega, peagi ka kõneõhtutega. Koolile lisandus juba 1898 teinegi klass, õppeaeg pikenes kuuele aastale. Kool saavutas kiiresti tuntuse, tõustes võistluseksamitel esiritta.

Peterburi perioodi jääb ka Paul Kulbuschi abiellumine venelanna Nadežda Losskiga. Sellest abielust sündisid tütar Jelena ja poeg Georgi, kuid abielu ei kujunenud õnnelikuks ja see purunes. Hiljem põgenes naine eestlasest saadikuga Inglismaale.

30.märtsil (vana kalendri järgi)/12.aprillil 1917.aastal avaldas Venemaa Ajutine Valitsus määruse, millega täitus eestlaste soov: seni Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks lõhestatud Eesti ühendati üheks administratiivseks üksuseks – Eestimaa kubermanguks. Seoses sellega tekkis ka eestlastest õigeusuliste seas mõte luua õigeusu Eestimaa piiskopkond. Siiani olid eestlaste õigeusu koguduste elukorra korraldanud vene piiskopid Riiast. Eestlaste selline soov tekitas Venemaa õigeusu kirikus suurt vastuseisu. Kardeti kaotada mõjuvõimu siinses piirkonnas. See on eriti mõistetav, kui meenutada õigeusu kirikule pandud rolli 19. sajandi venestusprotsessis.

Edasistes sündmustes mängis oma osa üha süvenev kaos Venemaal ja bolševike riigipööre, mis asetas õigeusu kiriku esialgu väga raskesse olukorda. Ajendatuna soovist säilitada ühtsust niigi kannatavas kirikus, kinnitas Moskva ja kogu Venemaa patriarh Tihhon ülempreester Paul Kulbuschi piiskopiks, lootuses, et “see on mees, keda meie pimeda ajastu jumalatud valitsejad alistada ei suuda”. 1917. aasta juulis tulid Eesti õigeusu koguduste esindajad Peterburi ülempreester Paul Kulbuschi juurde, et küsida temalt nõusolekut Eesti piiskopiks pühitsemiseks. Paulile oli juba varemgi pakutud piiskopi kohta Venemaal, ent ta oli keeldunud, sest tundis, et tema kutsumuseks oli eelkõige oma, eesti õigeusuliste teenimine. Esimene Maailmasõda oli kestnud juba üle kolme aasta ja Tallinna elama asumine oli talle seotud suurte raskustega, kuid ülempreester Paul Kulbusch nõustus siiski.

1917.aastal valiti Paul Kulbusch esimeseks Eesti piiskopiks. Piiskopiks pühitsemine toimus 31.12.1917 Tallinnas, Aleksander Nevski Katedralis. Pauli piiskopinimeks sai Platon. Kuna Platon oli rahvuselt eestlane, siis kingiti talle tema esimesel teenistusel eesti rahvusvärvides teenistusrõivad: valgel taustal sinised äärised ja mustad ristid.

Platoni tegevuse algus langes väga raskesse aega. Üksteise järel vahetusid Saksa okupatsioonivõim ja Eesti Töörahva Kommuuni terrorirežiim. Kaks kuud peale Pauli piiskopiks pühitsemist okupeerisid Saksa väed Eesti. Sellistes tingimustes koguduste teenimine polnud kaugeltki kerge ettevõtmine, sest piiskopi kui oma koguduse ülemkarjase hooleks on koguduste visiteerimine. Ometigi suutis piiskop Platon üheainsa suve jooksul külastada enamuse (ligi 70 maakogudust) Eesti õigeusu kogudusi. Seda kõike lihtsal hobuvankril, külast külla sõites. Huvitava faktina märgivad kaasaegsed piiskopi astronoomiaalaseid teadmisi, mis tegid öised teelolekud piiskopi selgitustega taevakehadest nauditavaks.

Käesolev foto on võetud ühe piiskopi reisi ajal. Selle foto tegi piiskop Platoni alamdiakon – munk Johannes Jürgenson, kes saatis piiskoppi kõigil tema reisidel ja hoidis pühitsemise ajal tema karjasekeppi. Piiskop Platoni vangisolekuajal tõi munk Johannes talle toitu, mida ta laskis läbi akna vanglasse. Hiljem oli tema esimene, kes tundis tapetud piiskopi keha ära.

Kõikjal, kuhu Platon kogudusi külastama läks, innustas ja toetas ta kohalikku rahvast. Igal pool, kuhu piiskop jõudis, algas tema külaskäik jumalateenistusega, misjärel peeti hingepalve kalmistul. Sellele järgnesid arutlused kirikunõukoga liikmetega, kus piiskopile räägiti koguduse murede sõlmküsimustest. Ta andis nõu ja kinnitas rahvast, ning igal pool mäletati piiskop Platoni külaskäike kui kohalikule elule väga olulisi sündmusi.

Tallinna Issanda Muutmise Peakiriku preestri Aleksander Sarapiku sõnul oli piiskop Platon läbinisti tõsimeelne usklik. Kui ajalugu teab tuhandete preestrite kohta pilalugusid, siis Platonist räägivad kaasaegsete mälestused eranditult kui väga tõsisest kirikuteenrist.

Peterburi Akadeemias õppides külastas ta korduvalt Suurbritanniat ja oli ortodoksi kiriku poolt aktiivne läbirääkija anglikaani kirikuga.

1918.aasta kevadel saabus piiskop Tartusse kirikujuhi tööd tegema, kus ta pühitses Aleksandri kiriku peaaltari. See sündmus tõi rahvale suurt rõõmu ja lohutust. Samal päeval, 21. aprillil, toimus Tartus suurem kogunemine, kus piiskop Platoni eesistumisel pidas nõu 40 saadikut erinevatest kogudustest.

Saksa okupatsiooni surve oli iseäranis ränk õigeusulistele ja professor Anton (Ants) Piibu vahendusel saatis piiskop Platon Cantebury peapiiskopile Londonisse märgukirja, milles kaevati sakslaste rõhumise üle Eestis.

Sakslaste ja ka venelaste vastutegutsemise töttu oli see töö vägagi takistatud. Nii saatsid venelased kaebuse Moskvasse, et “piiskop Platon kasutab Eesti sini-must-valgeid rahvusvärve ja kutsub üles rahvast alluma põrandaalusele Eesti Ajutisele Valitsusele”. Venelased olid ägedalt selle vastu, et eestlastele oma piiskopkond anda, sest seni oli Eesti kuulunud Riia piiskopkonna alluvusse, kus olulist rolli mängisid venelased. Siiski pühendas piiskop Platon kogu oma jõu võitlusele Eesti iseseisvuse eest. Seda ei sallinud ei venelased ega sakslased.

10.detsembril 1918 avaldatud Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu dekreediga kuulutati “kõigi usutunnistuste papid kui valeõpetuse laialilaotajad kontrrevolutsionäärideks ning sellega töörahva vaenlasteks”. Neil keelati Eestis viibimine. Mõni päev hiljem keelustati ka kõigi kirikupühade tähistamine. 17. ja 24. novembril 1918 võttis piiskop Platon osa Eesti Maapäeva tööst Tallinnas. Peale jõule oli piiskopil plaan Riiga sõita, kuid teel sinna haigestus ta kopsupõletikku ning jäi Tartusse. 20.detsembril vallutas Punaarmee Tartu. Tartlased pidasid sellest olenemata ikka jõulusid. 17. detsembril keelasid enamlased usutalituste pidamine. Vana-aasta õhtul peeti Tartu Peetri kirikus esimene kommunistlik teenistus. Orelil mängiti Marseljeesi, kantsel oli kaetud punalippudega ja kommunistide haridusminister Wallner pidas sealt kõne, milles ütles: “Kõik, mis siit kantslist enne on öeldud, oli vale.”

Martüürium

Sellises olukorras otsustasid õigeusu, protestandi, katoliku ja juudi vaimulikkond koos tegutseda. Moodustati delegatsioon, mille piiskop võttis vastu haigevoodis lamades. Arutati kujunenud olukorda ja käitumist selles. Piiskop ütles: “Meid saab ainult puhta jõu läbi alistada. Me teenime kirikut ja oma kogudusi. Kui peaks ootama väljasaatmine, või surm, ei tohi me ikkagi alla anda.”

Pärast tervenemist kopsupõletikust, ühel esimesel jalutuskäigul, vahistati piiskop koos ülemdiakon Doriniga 2.jaanuaril 1919 kella 19 paiku peaaegu oma koduväravas Magasini tänaval. Kolmekümnest relvastatud mehest koosnev valvesalk viis nad miilitsastaapi. Enamlased rõõmustasid, et nii kõrge vaimuliku olid kätte saanud. “See’p see kurat on, keda meile tarvis,” hüüdsid punakaartlased. Komissar käskis piiskopil isegi kingad jalast võtta, et sealt kulda leida. Nii algas piiskopi 12-päevane vangipõli, mis lõppes märtrisurmaga. Koos P-ga arreteeriti ka mitmeid teisi vaimulikke: ülempreestrid Nikolai Be?anitski ja Mihhail Bleive, Tartu ülikooli teoloogiaprofessor pastor Traugott Hahn ja pastor Wilhelm Schwartz. Kõik nad mõrvati. Vaimulikest vange püüti igati alandada. Neil keelati palvetamine, sunniti paljaste kätega vangide väljakäiku puhastama, raskeid transporditöid tegema. Süüdistust Platonile polnud raske leida. Tuntud oli tema poolehoid Eesti Vabariigile, mille eest sai ta muu hulgas noomida Vene kirikuringkondadest. Kohe pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist tegi Platon üleskutse oma kogudustele, milles palus täita valitsuse korraldusi ja kaasa aidata seadusliku korra loomisele. Kuna piiskop eitas kõiki süüdistusi ja keeldus ülekuulamisprotokollile alla kirjutamast, viidi ta Kompanii tänav 5 asuvasse Krediidipanga keldrisse, mida enamlased vanglana kasutasid. Oma vangistuse ajal julgustas ja lohutas piiskop teisi vange. Vanglas sunniti piiskoppi paljaste kätega vangide väljakäiku puhastama.

Oma vangistuse ajal lohutas ja julgustas piiskop Platon kõiki teisi vange. Ta pani oma panagia särgi alla, et mahalaskmise juhul oleks võimalik teda ära tunda.

“Olen 49 aastat vana. Trahvitud ei ole. Elan magasiini uul. Nr. 1. Siia tulin Tallinnast 27. novembril 1918. a. Tahtsin Riiga sõita, kuid jäin haiguse pärast Tartusse. Alaline elukoht on Tallinnas. Peale kopsupõletikku alles hakkan pisut väljas käima, tarvitan ravitsemist.”

Need napid laused pärinevad Eestimaa apostliku õigeusu kiriku esimese piiskopi Platoni, kodanikunimega Paul Kulbuschi ülekuulamisprotokollist jaanuari algusest 1919. Ühtlasi on need ka tema viimased kirjalikult fikseeritud sõnad.

14.jaanuaril 1919 umbes kell 10 kutsus üks komissar piiskop Platoni välja. Mõne aja pärast kõlasid lasud. Formaalse süüdistusena esitati Platonile Kaitseliidu organiseerimiseks tehtud suusõnalist ja kirjalikku agitatsiooni.

Siis kutsuti välja ülempreestrid Pühad Mihail Bleivel ja Nikolai Bezanitski. Vangid viidi keldrisse ja tapeti Eesti Töörahva Kommuuni Tartumaa kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni korraldusel.

Üks pealtnägija, kes töötas parajasti ruumis, kus vangide riideid hoiti, tunnistas, et nägi aknast, kuidas vangid keldrisse viidi ja seal tapeti. Ta kuulis, kuidas piiskop Platonit peksti, kuid tema suust ei tulnud ainsatki karjet. Umbes veerand tunni pärast kuulis ta laske keldrist, kuhu vangid aluspesus olid aetud.

Peale õigeusu vaimulike tapeti seal veel luteri pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz koos 14 Tartu auväärse kodanikuga. Tapmised lõpetas Julius Kuperjanovi juhitud Eesti vägede saabumine linna. Paari tunni pärast avati vangla uksed, ning kongi kostis hüüe: ” Vabadus. Valged on linnas!”.

Paraku piiskop Platon neid sõnu enam ei kuulnud. Koos 16 kongikaaslasega oli ta Krediidikassa keldris hirmsa lõpu leidnud. Platon tunti ära vaid tema särgi alt leitud piiskopiameti tunnuse, panagia järgi.

Dr. Wolfgang Reyheri avalduses, kes esimesena keldrisse astus, öeldakse, et terve põrand oli kaetud laipadega, mis asusid kõige ebaloomulikumates asendites, andes tunnistust äkilisest ja vägivaldsest surmast. Keldri keskel oli kolm kihti surnukehi. Kuulid olid lastud pealuudesse otsesihtimisega.

Laibad viidi ülikooli anatoomiku, kus ohvrite sugulased võisid neid ära tunda. Piiskop Platoni rinnal, tema särgi alt leiti tema panagia, piiskopiameti tunnus. Seda kandsid hiljem tema järeltulija, metropoliit Aleksander ja Ravenna piiskop Jüri, ja seda austavad eesti õigeusulised kui pühaku reliikviat.

Arstlik ja kohtumeditsiinlik ekspertiis tuvastas, et piiskop Platonil oli seitse täägihaava. Rinda oli lastud kuule, üks ka läbi vasaku õla ja üks paremasse silma. Kolju tagaosa oli sisse pekstud. Enne tapmist oli teda piinatud.

Piiskopi panagia toimetati 1944. aastal Rootsi, oli seal eksiilkirikus hoiul ning toodi Tallinnasse tagasi paari nädala eest.

Oma elu viimasel maisel ööl olevat piiskop Platon pidevalt palvetanud ja ristimärke teinud. Kui soldat Platoni hommikul kell 9 kongist välja käsutas, juhtus kõik nii ruttu, et isegi ta kõige lähedasemad usuvennad polevat aru saanud piiskopi viimastest õnnistussõnadest. Käigu pealt jõudis ta vaid hüüda: “Hüvasti, vennad!”

Piiskop Platoni ja teiste ohvrite tapmise käsu andsid ja viisid täide komissarid Kull, Rätsep, Otter, kes Kuperjanovi tulles hirmuga põgenesid. Niipea, kui teated Tartu veretööst Pariisi jõudsid, saatis Eesti delegatsiooni pressiatasee Pariisi Rahukonverentsil Ed. Laaman informatsiooni selle kohta maailma juhtivatele ajalehtedele, kuid selle avaldas ainult “New York Herald”.

Eesti delegatsiooni juht välisminister Jaan Poska korraldas, et Pariisi kreekaõigeusu Katedralis peetaks piiskop Platoni ja teiste ohvrite mälestuseks hingepalve. Teenistusel viibisid kõik Eesti delegatsiooni esindajad eesotsas Jaan Poskaga.

Piiskop Platon maeti 18. jaanuaril Tartu Jumalaema kirikusse. Eesti valitsus andis aga korralduse tuua surnukeha pealinna. Nii peetigi Tallinna Issandamuutmise kirikus riiklikud matused. Rahva nõudmisel ei maetud kirstu enne, kui järgmisel pühapäeval. Lõpmata voolas rahvast piiskop Platoni sarga juurest mööda, näidates oma austust. 1931 pandi Tallinna Issandamuutmise kiriku ette Piiskop Platoni büst, mille autoriks on Amandus Adamson. Piiskop Platoni haud on püsinud tänini Issandamuutmise peakirikus. Kõigile Eesti õigeusklikele on see püha paik. Tartus, endise Krediidipanga keldris asub mälestuskabel, välisseinal aga Paul Kulbuschi mälestusele pühendatud bareljeef.

Pühakuks kuulutamine

Piiskop Platoni mälestus kestis edasi Läände pagenud õigeusklike seas. Nõukogude võimu all olnud kodumaal ei oleks kõne-allagi tulnud tema pühakuks kuulutamine. Alles 18.augustil 2000.aastal kuulutas piiskop Platoni Pühakuks Vene Õigeusu Kirik ning 15.septembril 2000 Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat.

Püha Piiskop Platoni Orden

1922.aastal võttis Eesti Aposteliku Õigeusu Kiriku täiskogu vastu otsuse põlistada piiskop Platoni märtrielu mälestus tema nimelise teenetemärgi asutamise läbi. Kõrge autasu annetamine jäi vastavalt statuudile metropoliidile, mida võidi anda kirikule osutatud teenete eest – nii vaimulikele kui ka ilmalikele isikutele. Ühena esimestest sai selle tunnustuse osaliseks 14.detsembril 1924 riigivanem Konstantin Päts.

“Ennekõike ärgem arvakem, et tõe ja vagaduse levimise aeg on möödas: need jäävad kestma aegade lõpuni.” (Piiskopmärter Platoni jutlusest)

Kasutatud allikad:

http://et.wikipedia.org/wiki/Platon_(Kulbusch)

http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&ItemID=304

http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2000/42/Aosa/persoon1.html

http://www.orthodoxa.org/EE/OrthodoxieEE/saints/PlatonEE.htm

kultuur.elu.ee/ke474_kirik.htm

http://www.maaleht.ee/LEHT/2001/02/01/elu.html#