Seliste hiidnaine  

Vanasti, endisel Eesti Wabariigi ajal elas Pärnumaal Seliste valla Vihakse küla Eerika talus üks hiidnaine – Eerika Leenu. Õige nimi oli Elena Erikson (1.02.1875-11.10.1939), vallaline, üksildase eluviisiga, aga rikas (endiste oludega võrreldes) vanatüdruk.

Eeriku Leenu olnud tüse, kuid suhteliselt lühike naine. Samuti räägiti, et ta olnud mõlema-sooline, ehk lisaks naiste suguelunditele olnud tal ka meesterahva riist olnud. Vihakse poisid, Edi ja Teo, piilunud teda kord saunaaknast ning niimoodi saanudki teada, mis moodi ta välja näeb.

Kuigi Leenu käis rätiku ja seelikuga, tegi ta enamasti meeste töid ning pühade ajal käis koos meestega küla peal viina joomas ja kaarte tagumas.

Eeriku Leenu jõud oli nii suur olnud, et oli võtnud kummasegi kätte 40 liitrised täis piimanõud ning meestele öelnud: “Kes kahte piimanõud korraga kätte võtta ei suuda, pole mehe nime väärt.”

Eerika Leenu oli omapärase elulaadiga ja selle ajaga võrreldes väga tehnikahuviline. Elukutselt oli Leenu kalur, rehepeksumasina motorist, kaevude puurija ja paadimeister. Ta valmistas selleaegseid sõu- ja mootorpaate, planeeris ning valmistas neid puidust. Eerika Leena oli väga töökas, lõbusa iseloomuga, huumorit ja nalja armastav inimene. Leenu oli esimene Seliste inimene, kes grammofoni ostis. Suveõhtutel lükkas oma toa akna lahti ja pani aknalauale grammofoni üürgama lõbusaid Artur Rinne laulusid, nii et Vihakse küla kajas. Küla lapsed kogunesid sinna akna juurde kuulama, suviti oli seal lastel lõbu laialt.

Külarahvas teadis rääkida päris anekdootlikke lugusid Leenu ürgsest jõust ja tema erilistest eluviisidest. Kord oli Sepa talus ta rehepeksumasinaga. Külapoisid proovisid kangidega rehepeksu mootorile tagumisi rattaid alla panna. See mootor oli ühesilindriline kuumpea, firma “Shebulke”. Ikka tohutu raske , mitu tonni kaaluv ja poistel libisenud ikka kangid alt ära. Olid noored ja algajad ning ei saanud asjaga hakkama. Leenu siis kähvatas: “Poisid, hoidke siit vähe eemale!” Hüpanud kaksi-ratsi sinna mootori aksi üle ja võtnud sealt kahe käega aksirauast kinni ja öelnud: “Alleks, pane ratas otsa!”.

Ta oli küll kandnud alati pikka villast seelikut, kuid rohkem armastanud ta ikka meeste seltskonnas istuda, nendega lorajuttu ajada ja selleaegset plekiviina maitsta.

Kaevude puurimine oli tol ajal väga algeline, aga seda siiski tehti ja see oli Eerika Leenu leivanumber. Tal oli raha, laskis kohale tuua puurid, torud, seadmed. Organiseeris endale abimehed, oli ise nendeaegsete kaevude puurimise A ja O. Puurimistöö käis nii: ühe pika toru otsa keerati tugeva erilise vindiga, sepapajas laiaks löödud ja hästi karastatud teraspeikel. Karastus pidi nii tugev olema, et peikel ette juhtuvast kivist läbi pidi lööma, tugevast savimaa pinnasest rääkimata. Hariliku pinnavee kaevu kohta istutati kolmjalg, mis oli pikkadest 6 m torudest ülevalt kokku seotud. Selle ülesse otsa pandi harilik plokk (ratasplokk), kus pealt käis üle tugev, aga hästi painduv nöör. Üle ploki tulnud nööri külge seoti umbes 10 harunööri, mille otstesse seoti ristpulgad ja iga mees sai selle peosse. Kõik 10 meest pidid korraga tõmbama ja üle ploki maa seest välja tõmbama selle toru, mille otsas oli kaevupuurimise peikel. Kui see maa seest üles tõusis, siis kukkus toru raskusse. Leenul oli seal toru küljes kruvitud ristpulk, millega ta täiest jõust toru jälle maasse tagasi lõi. Nii kaua kestis kaevu puurimine, kui Leenu tundis, et löök läks all pehmeks ja vesi välja purskas, kui puuri torud kaevust üles tõmmati. Seejärel lasti puuritud auku pidi alla manteltoru ja kaev saigi valmis. Tegelikult võttis see töö tohutult aega ja vaeva.

Kord läinud Leenu jälle meestega merele, kui tühi paat peetud suure silla ääres korra kinni ja kõik koos läksid Eeriksoni kõrtsist läbi. Leenu tellis kõvad õlled sees ja kast õlut veel paati ka. Kui paat muulide vahelt välja popsus, Käära Juhaniga roolis, hakkas õlu juba sisikonnast väljapääsu otsima. Vanamehed muidugi tühjendasid oma põied samasse paati, tühi paat ju, mis see siis ikka ära ei ole. Paar korda pumbaga korra merre tõmmata, ongi puhas. Vanade meeste jalad ju värisevad, ei saa merre lasta, kukuvad sisse ka veel. Kui paat juba Audru Tubraanist mööda popsutas, muutus Leenu rahutuks ja närviliseks. Vaatas ettepoole merd ja uuris ilma. Ju Leenugi timpis kõvasti õlut! Nii kui paat Liu nina kohta sai, kähvatas Leenu – Liust läbi! Mehed vastu, et misjaoks, korv õlut alles, milleks veel Liugu? “Ma ütlen, et keera Liugu!” oli käsk ja Käära Juhan tüüriski paadi kai äärde. Leenu astus kiiresti-kiiresti kai pealt, majade vahelt läbi, ostupunkti tagant otsis üles koha, kus keisergi jala käib. Peagi tuli ta rahulikult paati tagasi, Juhan lõi mootori käima ja tüüris sõnalausumata paadi Seliste rannakäärude poole. Käära Juhan ütles mulle, et seda polevat veel keegi mõrrapüügi kambast näinud, et Leenu paati oleks pissinud. Aga Leenu oli suur õllesõber ja ka viina võtnud ta mehemoodi!

Kihnu naistel olnud paadis sõitmise jaoks päris selline pissi-sarv olnud, millega sai üle paadi ääre lasta. Selle kohta olnud anekdoot:

Kihnu naine hüüab eest paadininast mehele: “Tannil, oled sa kuskil puatis moo pissisarve koa näenud või…”. Mees hüüab vastu: “Ja-jaa Riet, mia pani levä kotti..!”

Eeriku Leenuga on seotud veel palju omamoodi lugusid. Üks lugu, mis pärineb 1921. aastast on seotud eksitajatega. Eesti rahvatraditsioonis on eksitaja teispoolset, konkreetses vormis kehastunud olend või ka mitteisikuline ekitav jõud või vägi, mis inimese õigelt teelt kõrvale juhib, ära eksitab. Sageli tegutsevad eksitajad metsas ja on nn metshaldjad, ent mitte alati. On teateid ka soos, karjamaal või mujal lagedal tegutsevatest eksitajatest. Tihti on eksitajad esinenud nutva lapsena. Kui teekäija talle läheneb, kaob laps ja ilmub juba teises kohas, meelitades nõnda inimest tuttavalt rajalt kõrvale. Üldiselt oli levinud uskumus, et emade tapetud ja salaja maha maetud imikud muutuvad eksitajateks. Sellega seoses kirjutati 1921. aastal üles järgmine lugu:

“Umbes 100 aastat tagasi elanud Seli vallas Vihaksi külas tüdruk nimega Eerikesauna Leenu. Ta tapnud oma lapse ära ja matnud Jaaniaia väravale suure kivi alla ja ise läinud kõrtsi tantsima. Selle kivi lähedusest möödakäijad eksisid tihti ära, nähes enda ees mäge, linna ehk muud”

Leenu suri Seli veskis üpris kõrges vanaduses. Istunud paku peale ja sinna vajunudki.

Kasutatud materjal:

*Lugusid Eeriku Leenust on pajatanud Endel Andrese ja Naima Tõnissoo.

*Jürgenson, Aivar. Eksitaja meelevallas. Eesti Loodus 3/2010, lk 43 – 45.