Ennevanasti, kui Vaiste Suurjärv ja Umbjärv omavahel ühenduses olid, oli neis palju vett. Vesi voolas mööda madalat Vaiste ehk Kiisa jõge merre. Jõel vanasti silda ei olnud ja kui merevesi natukenegi tõusis, siis härja ega hobusega jõest läbi ei saanud. Sellepärast käidi Kastnast Kullile mitte mööda mereäärset rada, vaid mööda metsateed, mis algas Rammukast.
Metsatee läks läbi paksu nõmme, üle tuhandete puujuurikate. See oli täielik kannatuste tee ja rada hakatigi kutsuma Kolgata teeks ja nõmme Kolgata nõmmeks. Niiviisi sai nime Kolga nõmm.
Kolga nõmm jäi Vaiste ja Kilgi raba vahele ning selle ümbruses elasid kolme sorti inimesed: tavalised inimesed, head inimesed ja vanatüdrukud. Tavalised inimesed tegid igapäevast tööd, head inimesed aitasid ja armastasid ligimesi, vanatüdrukud vaatasid aga kõike kurja silmaga ja külvasid igale poole täi ja prussaka seemet.
Külas oli arstiks üks eriti hea mees, keda vanapiigad koledasti vihkasid. Külatark käis ringi pika särgi ja pika halli kuuega. Kuuel oli pikk ja sügav tasku metsarohtude kogumiseks. See kõik oli nii vanasti, et meestelgi veel pükse ei olnud.
Külatark oli varahommikul tulnud Vaiste järve äärde paeltega tetresid püüdma. Pealelõunat otsustas ta pisut puhata, heitis kõrgemale ja kuivemale kohale pikali ning võttis kuue peale. Vanatüdrukud olid teda passinud ja olid peale uinumist jaol ning nõidusid ta halliks kiviks. Kuue taskust sai tasku kivi küljele.
Külarahvas otsis kaua oma head ja tarka arsti. Viimaks leiti järve lähedalt imeline kivi ja selle juurest külatarga vööpael tubakakoti ja piibuga. Kuna tubakas (nagu viingi) on kurjast, siis nõidus sellest üle ei ole. Nii saadi teada vanatüdrukute koledast kuriteost.
Nüüdsest hakkas rahvas ihuhädade vastu abi otsima kivilt. Et kivistunud tark oma inimestele mõtles, seda näitasid pisarad ohvrikivil kui õhtupäike läbi puulatvade seda soojendas. Ümbruskond on oma targale ohvrikivi taskusse juua ja meelespidamiseks kuld- ja vaskraha toonud tänase päevani ja vastutasuks alati abi saanud. Kes käe ohvrikivi taskusse pistis, seda saatis haigus.

Arstimine ohvrikivil

9-10-aastaselt tulid visked peale, öeti maa-alused. Arstisi poln ka mette. Üks velsker kirjutas rohtusi. See ei aitan.
Tedremaa Tõnis, Julgu Tõnis tegi sauna. Läksin karja. Sääred olid ära kratsitud.
"Oi-oi, poiss, sellest saab lahti". Kästi ema neile tuua. Emale räägiti kuidas lahti saab. Võtta vett, päikese käes soendada. Pesta end. Pesin. See pesuvesi tuli panna pudelisse. Puukulbiga pealt riisuda ja siia tuua. Punane villane pael pandi ümber. Seasõra sõlmega kinni. Kivi juures võeti riidest lahti. Pesti puhta pudeli veega ära. See oli kaasas. Tuli enne salm pähe õppida.
Suure metsa valitseja
Ohvrikivi kunigas
Tule päästa mind
Visketest lahti.
Pesta tuli nii, et vesi jookseks kivi taskusse. Salm lugenud, tulen maha. Kodus pestud vee pudel tuli lõhki lüüa, et vesi läks taskusse. Vaskraha tuli panna nii kõrgest, et tegi sulpsu. Kui sulpsu polnud, tuli uuesti tulla. Koju minnes tagasi vaadata ei tohtinud. Alles suure tee peal võis tagasi vaadata. Kui midagi maha jäi, pidi sinna jääma, ära ei tohtinud tuua. Unt-Antsu saun on ja poeg Värdi. See käis raha varastamas ja sai visked külge.

Jutustanud Karl Heinluht