Hilisema Vaiste mõisa maa-ala (Vaiste ja Lehendu küla) kuulus enne Liivi sõda Fahmenbachile. Vaiste mõis rajati 17.sajandil. 1661.aastal kuulus Vaiste mõis Vana-Varbla (Alt-Werpel) mõisaomanikule vabahärra Gustav Bauenile. Siis oli see väike mereäärne mõis. Hiljem panditi mõis Lars von Lilienfeldtile, kelle pojalt Karl Friedrichilt see redutseeriti ning hiljem restituleeriti tema pojale Karl Gustav von Lilienfeldtile. (Omanikuna märgitud 1726.aasta.)

Mõis oli Lilienfeldtide suguvõsa käes kuni 1837.aastani, mil tollane omanik Johann Gustav von Lilienfeldt suri ja mõis panditi pärijate poolt Woldemar von Pistohlkorsile. Tema loovutas mõisa 1844.aastal Karoline von Hartneigile. *Fotol Pistohlkorsi suguvõsa vapp (Raamatukogu A II 50-2 Nr. 16, www.eha.ee/vapid)

1863.aasta 5.septembril müüdi Vaiste mõis avalikul oksjonil krahv Friedrich Stenbock-Fenmonile, kes aasta hiljem ostis ka Saulepi mõisa. Krahv Stenbock-Fenmoni käes oli Vaiste mõis ligi 15 aastat. 1878.aastal müüs krahv mõisa Marie von Nasackinile. Omanikud olnud kaks vanatüdrukut Nasackinite suguvõsast, kelle surma järel läks mõis Tallinna Ringkonnakohtu otsusega kaugele sugulasele Roman von Nasackinile. Tema kätte jäi mõis kuni 1919.aasta võõrandamiseni.
Peale Nasackinite surma renditud mõis Ballodtile, kelle ajal olnud mõis väga heas korras. Seda näitas nt ka see, et mõisa aidas olid kotid viljasaagi jaoks ja samuti kõik paelad kottide jaoks.
Vaiste mõisa maad jagati Eesti Vabariigi algusaastail, 1919.aastal, Vabadussõjast osavõtjaile, mille tulemusel tekkis Vaiste asundus.
Mõisasüdame sai endale ohvitser H. Otman. Harry Otmani maid kasutasid rentnikud, sest mees ise elas Tallinnas.

19.sajandi lõpus oli mõisal 813 ha maad ja kolm küla – Nõmmküla, Rammuka ja Vaiste (kokku 62 talu ja 1654 hektari maaga). Sissetulekut andsid mets, meri ja sadam, aga ka karjakasvatus ja kõrtsid. Mõisa kohta on 1843.aastal Läänemaa kreisi maamõõtja F. Leufner koostanud mõisa kaardi (49x32 cm), mis asub Eesti Ajalooarhiivis. *Fotol Vaiste mõisahoone 1940.aastal, mil seal tegutses kohalik kauplus

Vaiste mõisa esimesed hooned, samuti Saulepi mõisa hooned, rajati 1661.aasta paiku Vana-Varbla omaniku Gustav Baueni poolt.
Vaiste mõisa viimane, puidust peahoone, ehitati 1880.aastail, mil mõisaomanikuks oli Roman von Nasackin. Tema valmistatud maja originaalprojekt 1886.aastast asub Pärnu Muuseumi fondis. Mõisahoone oli ühekordne puust rõdu ja verandaga ehitis, kaetud laastkatusega. Eklektilise dekoori ja stiliseeritud puidust ornamendiga härrastemajja oli planeeritud saal, söögituba verandale viiva klaasuksega, härra kirjutustuba, salong ja kolm magamistuba. Söögitoa ja köögi vahel oli võrdlemisi suur serveerimistuba ehk puhvet. Köögipoolel, kuhu viis maja otsast eraldi sissekäik, asusid virtinatuba, sahver, mõisateenijate tuba. Võib oletada, et pööningul olid teenijate toad ja panipaigad. Puidust mõisa peahoone on tänaseks lagunenud. Lõplikult lõhuti mõis 1969-1970.aastal, mil hoone katus sisse vajus.
Tänaseks on enamus mõisa kõrvalhooneid hävinud, säilinud on vaid suur proportsionaalne maakivist aidahoone kõrge laastkatusega (19.sajandi algusest). Laudad olid ehitatud suletud hoonetegrupina ja on tänaseks hävinud. Mõisal oli vaba kujundusega park ja väljak härrastemaja ees. Praegu on park metsistunud, küngas, kus hoone asus ja mõisaaegne kivikelder. Veidi eemal asub tõllakuur.

Vaiste mõisa viimased omanikud küüditati 1940.aastal ning mõisa jäid nn "koduhoidjatena" aednik Rein Ottmann ja Anna Reeder. *Fotol Vaiste mõisa aednik Rein Ottmann 83-aastasena

Veel 1930.aastal oli Vaiste mõisal võrdlemisi sügav sadam, sealt algas ka raudtee, mida kasutati metsamaterjali veoks. Vaiste mõisal oli varem suur metsapuudus, alles 1852.aastal saadi mõisale Vana- ja Uue-Varbla raieõigusest loobumise tõttu 190 t metsa. 1878.aastal osteti Saulepi mõisalt Kolga ja Rammuka kõrtsikohad ning 38 talu. Hiljem oli mõisal ka üks tuuleveski ja turbiiniga töötav jahuveski. Mõisas peeti friisi tõugu karja, kasvatati lilli, puuvilja, peeti mesilasi ja püüti kala.

Enne olnud Vaiste Eestimaa kubermangus ja maad arvestati tööde tegemisel Tallinna vakamaa järgi. Tõstamaa jäi aga Liivimaa kubermangu ja seal kehtis Riia vakamaa. Vaiste mehed olevat tihti uhkustanud sellega, et nemad rohkem vakamaid teinud. Tegelikult oli asi aga selles, et Riia vakamaa oli 0,37 ha ja Tallinna vakamaa 0,18 ha - seega kaks korda väiksem.

Mõisal olid oma sulased ja moonakad. Jõulu kolmandal pühal tegi mõisaproua Vaiste sulastele jõulupuu. Sulased tulid jõulupeole koos puudega. Proua andis neile süüa ja juua. On räägitud, et kõik söönud siis nii palju, kui vähegi sisse mahtus. Mõned läinud isegi välja nurga taha, oksendanud toidu välja ja suus uuesti tagasi sööma tulnud.

Mõisal olnud ka oma sotsiaalabisüsteem olnud ülal pidada: vaestemaja ja kõrtsid.
Vaestemaja nimetati tollal seegiks ning see asunud Rammuka-Kilgimetsa tee ääres, enne Iganõmmet. Vaeseid oli vähe. Samas oli vaestemajas ka mitu pidalitõbist, kes käisid Tedremaa ohvrikivil ohverdamas. Sageli viisid ümberkaudsed inimesed vaestemaja omadele tööd teha. Vaestemaja lõpetas tegevuse Eesti Vabariigi lõpul, enne kui tekkisid kolhoosid.

Mõisal oli mitu kõrtsi ehk Rammuka, Vanakõrtsi ja Palatu. Kõige kuulsam nendest oli Rammuka kõrts. See oli ehitatud väga hea koha peale, sest asus täpselt Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piiril. Kõrtsi sattus nii oma küla mehi kui teise kubermangu omasid Liivimaalt, mistõttu kõrtsist ka üks suur kiskumise koht kujunenud. Rammuka kõrts tegutses kuni I maailmasõja alguseni.
On teada, et üks kõrts olevat olnud ka Poolenõmmel. Üldse oli tee ääres kõrtse palju. Kui Pärnust tulema hakkasid ja Varblasse jõudsid, jäi tee äärde 16 kõrtsi. Kõrtsid olid omal ajal mõisatele väga heaks tuluallikaks.

Kasutatud materjalid:

Põldroos, S., Sludnikova, I. Waiste küla ja mõisa ajaloost. Tõstamaa Keskkooli uurimistöö, mai 1992.
www.tostamaa.ee
www.kastna.ee
www.eha.ee