Teadaolevalt rajati Tõstamaa mõis keskajal. Kirjalikes allikates nimetati seda esmakordselt 1553. aastal. 1560. aastal läänistas hertsog Magnus Tõstamaa mõisa ja selle juurde kuuluvad külad Christopher von Münchhausenile. 16. sajandi lõpus ja 17. sajandi alguses vahetas mõis mitmeid kordi omanikke, kelleks olid näiteks Klas Kursell ja Richard Isaacson Rosenkrantz. Klas Kursell oli Tartu piiskopifoogti poeg, kes teenis Rootsi kuninga alluvuses. Richard Isaacson Rosenkrantz on ennekõike tuntud Pärnu rootsiaegse asehaldurina.

1624. aastal kingiti Tõstamaa mõis Riia linnasekretärile Andres Koyenile. Koyeni tütar Anna abiellus Paul Helmerseniga ning selle liidu tulemusena läks mõis Helmersenide perekonna valdusesse. Helmersenide perekond põlvneb Braunschweigis sündinud Paul Helmesest. Eelmainitud Paul Helmes, tulevase Tõstamaa mõisaomaniku samanimeline isa, tuli Riiga enne 1595. aastat ning 1607. aastal mainitakse teda kui Riia raehärrat. Poeg, samuti Paul Helmes (1603-1657), töötas mitmes riigiametis ning 1643. aastal tõsteti ta aadliseisusesse. 1651. aastal sai ta nime von Helmersen. Alates 1653. aastast on poeg Pauli mainitud kui Tõstamaa ja ka mitme teise mõisa pärushärrat. *Fotol von Kursellide aadlisuguvõsa vapp (Eesti Ajalooarhiiv, f. 3742 n. 1 s. 140, www.eha.ee/vapid)

Pärast Paul Helmerseni surma omas Tõstamaa mõisat Anna Koyen, kes oli tema teine abikaasa. Järgmiseks Tõstamaa omanikuks sai nende poeg Benedict Andreas von Helmersen (1642-1701), kelle ajal mõis redutseeriti, kuid jäeti endiselt perekonna valitseda. 1702. aastal anti Tõstamaa mõis Helmersenide pere omandusse tagasi.
Benedict Andrease abielust Anna Meyer von Gyldenfeldtiga sündis 10 poega ja 3 tütart, kellest Tõstamaa mõisa päris üheksas poeg Heinrich von Helmersen (1690-1754). Nooruselt eelviimase poja pärijaks saamise põhjuseks võis olla asjaolu, et Anna von Gyldenfeldt valitses mõisat kuni oma surmani, 1710. aastani, ning selleks ajaks oli enamik vanemaid poegi juba surnud.

Heinrich von Helmersen abiellus Catharina Louisa von Merkiga (1682-1744). Hiljem päris mõisa nende teine poeg Carl Friedrich von Helmersen (1723-1764), kes mõisa majandamise kõrvalt oli ka sillakohtu adjunkt. Ta abiellus Louise Eleonore von der Pahleniga, kellega neil sündis vaid üks tütar Louise Helene von Helmersen (1761-1765). Värskelt emaks saanud Luise Eleonore suri mõned nädalad pärast sünnitust. Kolme aasta pärast suri ka Carl Friedrich ise ning väike Louise Helene, kellest oli saanud Tõstamaa mõisa pärija, ei näinud samuti oma neljandat sünnipäeva. Pika kohtuprotsessi tulemusena sai uueks mõisaomanikuks 1767. aastal Carl Friedrich von Helmerseni vanem vend Benedict Andreas (1720-1800). *Fotol von Helmersenide aadlisuguvõsa vapp (Eesti Ajalooarhiiv, f. 2057 n. 1 s. 120, www.eha.ee/vapid)

Polkovniku aukraadiga Benedict Andreas oli teeninud aastaid Vene keiserlikus sõjaväes. Pärast erruminekut 1763. aastal, oli ta mõisaomanikuna aktiivne ka mitmes omavalitsusametis. Pärast tema surma sai mõisnikuks tema poeg, samuti Benedict Andreas von Helmersen (1771-1822). Viimaseks Helmersenidest Tõstamaa omanikuks oli eelnimetatud Benedict Andrease poeg Andreas Johann Georg von Helmersen. Tema surma järel, 1865. aastal, müüdi mõis Stael von Holsteinide suguvõsale.

Tõstamaa mõisa majapidamisest 18.sajandil:
Tõstamaa mõisa inkvisitsiooniprotokollis kajastub majapidamise olukord aastatel 1709-1711: viljasaagi suurus ning mis sellest edasi sai. Siintoodud leheküljel on kirja pandud mõisa tulud ja kulud 1710. aastal.
Tuludesse on märgitud rukki, odra, kaera ja herneste saagikus nii mõisa- kui talupoegade põldudelt. Väljaminekutest selgub, et rukist on viidud kindral Bauerile ja Pärnu magasiniaita. Vürst Menšikovile Pärnusse on saadetud nii rukist, otra kui kaera. Ametimehe palk on makstud samuti teraviljas ning viimasest kirjest võib lugeda, kui palju vilja jäi järgmiseks külviks.

Üks juhtum mõisaelust:
Tõstamaa 19-aastast toapoissi Karli süüdistati proua Helmerseni mürgitamise katses. Ülekuulamisel proovis söakas toapoiss end puhtaks pesta väitega, et tegu oli pelgalt suupruukimisega. Kogu lugu sai alguse vestlusest toapoiss Karli ja Karl Friedrich Hacke vahel. Esimene oli bravuurikalt kelkinud: “Kui mul ainult mürki oleks, tahaks ma proua tappa.” Teine oli seepeale vastanud, et mürki saab apteegist. Koos prooviti leida lahendust ka probleemile kuidas mürki prouale manustada. Ühele neist meenus kuuldud lugu kahest toapoisist, kes ühes Riia häärberis olid oma peremehe mürgitanud. Noormehed teadsid rääkida, et proua joob igal õhtul teed ning mürgi saab selle sisse poetada. Ilmselt jäi kõik siiski ainult jutu tasemele, sest Benedict Andreas von Helmerseni abikaasa suri alles 1791. aastal.

Lisaks maadele, hoonetele ja karjale kuulusid mõisa kui sotsiaalmajandusliku üksuse juurde ka mõisateenijad, kelle arv ja koosseis võis mõisati ning periooditi väga erinev olla. 1819. aastal oli Tõstamaal teenijarahvana palgal toapoiss Peeter perega, toapoiss Hindrik, kokk Kristjan, kutsar Kaarel, tallipoiss Hans, toapoiss Jüri, karjus Mihkel, sepp Kaarel, tisler Jüri ning kangur Jakob naisega. Maarjaora karjamõisas tegutses karjus Mihkel, Lepispeal karjus Thomas perega. Helmeri mõisa kõrtsimeheks oli Jakob koos perega, Murro kõrtsis Andres perega ning Tehkkõrtsis oli lisaks kõrtsmik Jakobile ja tema perele ka mölder Jakob, karjatüdruk Liisa ning toatüdrukud Liisa, Madli ja Mari.

Esimene Stael von Holsteinidest mõisaomanik, Wilhelm Fromhold Stael von Holstein (1804-1883), oli Liivimaa rüütelkonna maanõunik. Ta abiellus 1839. aastal Anna Auguste Sophie Bosega (1818-1895). Nii Wilhelm Fromhold kui tema abikaasa armastasid reisida (vaata lähemalt stendi VI). Eriline lemmikpaik oli nende jaoks kuulus kuurortlinn Baden-Baden, kus mõlemad abikaasad erinevatel aegadel ka surid. Nende peres sündis kokku kuus last, kellest kolm tütart surid juba lapseeas. Perekonna materjalide hulgas on säilinud mitmeid mappe pereliikmete omavahelise kirjavahetusega.

Wilhelm Fromholdi poeg August Johann Stael von Holstein (1844-1897) oli abielus Catharina (Kitty) Natalie Adelaide von der Pahleniga (1853-1877), kellega sündis poeg Alexander. Pärast Catharina surma 1879. aastal abiellus August Johann Sophie Heloise Lucie von Nolckeniga (1857-1929). *Fotol Sophie Heloise Lucie Nolcken (EAA F 1674, n3, s1405)

August Johann Stael von Holsteini pojast Alexandrist kasvas kuulus orientalist. Ta sündis 1. jaanuaril 1877. aastal Tõstamaal ja asus 1894. aastal õppima Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda. Võimalik, et juba ülikooli ajal sai Alexandrile südamelähedaseks sanskriti keel, mille õpinguid ta professor Meyeri käe all alustas. 1869. aastal lahkus Tartu ülikoolist ning läks oma teadmisi täiendama Berliini ja Halle ülikooli. Tulnud tagasi Peterburi, töötas ta välisministeeriumis tõlgina ning alates 1909. aastast Peterburi ülikoolis eradotsendina. 1916. aastal sõitis Alexander Stael von Holstein komandeeringusse Pekingisse, kuhu ta jäi elama surmani. See oli tema teadlase-elu kõrgperiood. Pekingis ilmusid tema sulest mitmed teaduslikud artiklid, uurimused ja tekstipublikatsioonid ning tema algatusel rajati Pekingi ülikooli juurde Sino-India Instituut. 1928/1929. õppeaastal luges ta Ameerika Ühendriikide ühe kuulsaima ülikooli, Harvardi ülikooli juures loenguid.

Pekingis tutvus ta oma tulevase abikaasa Olga von Gravega, kellega tal oli kaks last. Alexander ei kaotanud sidet oma sünnimaaga ja nii külastas ta 1930. aastatel koos perekonnaga Eestit ning oli kirjavahetuses nii oma volinike kui siin elavate sugulastega. Alexander Stael von Holstein suri 16. märtsil 1937. *Fotol Alexander Stael Holstein Pekingis abikaasa Olga von Gravega 1934.aastal

Rahva seas kutsuti kolme Stael von Holsteini parunit vastavalt lolliks, hulluks ja targaks paruniks. Wilhelm Fromhold Stael von Holstein ehk Vana Taal pälvis lolli paruni tiitli seepärast, et ta ei teadnud põllupidamisest suurt midagi ning olevat lasknud ka mõisavalitsejal end petta. Tema poeg, August Johann sai hullu paruni tiitli siis, kui lasi mõisasüdamest läbi viiva peatee ümber teha, et nn „matsirahvas” enam peahoone juurest läbi ei käiks. Samuti lasi hull parun päris korras häärberi ümber ehitada. Viimane Tõstamaa mõisa omanik Alexander Stael von Holstein oli rahva seas tuntud targa parunina, kuna valdas mitmeid keeli, oli idakeelte professor ning õpetas mitmes ülikoolis.

Seni kui mõisahärrad välismaal viibisid, korraldasid mõisaasju mõisavalitsejad. Viimaseks mõisavalitsejaks oli Jakob Toots, kes mõisa võõrandamisel 1919.aastal korraldas ka mõisavarade müügi või laiali jagamise (täpsed andmed puuduvad, kuid tänaseni on mõisamööblit säilinud Tõstamaa vallarahva kodudes).

Tõstamaa mõis koolimajana

1919.aastal Tõstamaa mõis võõrandati. Selle kohta, kuidas Alexander Stael Holstein võõrandamisse suhtus, on kuuldud kahte versiooni. Üks, et ta ise siin käis (mis on kahtlasem) ja teine, et ta kirjutas Tootsile, et tal on hea meel, kui mõisa maad jagatakse talupoegadele, kes need ammu välja teeninud, ja teiseks, et ta näeb hea meelega, kui mõisahoonest Tõstamaale ilus koolimaja saab.

Tõstamaa mõis, ühes Ermistu ja Lepaspa karjamõisaga, planeeriti ja jaotati sõdurite, mõisasulaste ja valla vahel. Mõisa südant ja hooneid kasutas a./s. Tõstamaa Tööstusühisus, kuna uusklassitsistlikus stiilis ehitatud kivist härrastemaja asus kasutama Tõstamaa 6-klassiline algkool. (Tõstamaa.)

Alates 1921.aastast tegutseb Tõstamaa mõisas kohalik kool. 6-klassilise algkooli ruumid asusid mõisahoone teisel korrusel, esimesel korrusel olid kooliteenija ruumid. Alates 1926.aastast olid esimesel korrusl Tõstamaa Mittetäieliku Kodumajanduskooli ruumid: klassiruumid, tütarlaste magamistoad, söögisaal jm.

Kodumajanduskool tegutses mõisamajas 1945.aastani. Peale seda on maja olnud ainult kooli käsutuses ning aastatel 1996-2004 toimus mõisahoone täielik renoveerimine. Tööde käigus restaureeriti kaunid laemaalingud, ehitati välja katusealune, puhastati ja rajati ilusad ruumid keldrikorrusele ning renoveeriti kõik ülejäänudki ruumid. Lisaks mõisa peahoonele renoveeriti ka üle tee jääv tall-tõllakuur ja sepamaja. *Fotol Tõstamaa koolimaja 1960ndatel. Pildil on näha veel mõisa peauks, mis hiljem kinni müüriti ning taastati mõisa renoveerimistööde käigus.

Kasutatud materjalid:

Volmer, O. "Tõstamaa kihelkonna ajaloost 13.-20.sajandil"
Eesti Ajalooarhiivi materjalid
Tõstamaa - tekst on paljundatud ilmselt mõnest Pärnumaad käsitlenud kogumikust, kuid kahjuks puuduvad täpsemad andmed. Ülevaade Tõstamaast on kirjutatud 1930.aastate alguses.
www.tostamaa.ee