Tõstamaa kihelkonda on läbi ajaloo kutsutud mitmesuguste nimedega, küll Tystama, Tostama, Testamaa, Toastamaa, Tõstama, Tõstamaa, Testama. Kuid esmakordselt on siinset piirkonda mainitud nime all Maritima provinciae, mis sõnasõnalises tõlkes tähendab "mereäärseid provintse", ehk mereäärset maad. Rohkemat preester Henrik oma Liivimaa kroonikas nende paikade kohta, kustkaudu orduvägi XIII sajandi alguses läks Soontaganat ja Saaremaad alistama, ei maininud.

1224.aasta maadejagamises kuulutas Riia piiskop Albert kogu toonase Läänemaa ühes Tõstamaa piirkonnaga endale kuuluvaks. Tõstamaa kihelkonna loode- ja lääneosa varasem nimetus nägi ladinakeelses kirjapildis välja Cozzo või Cotze. Arvatakse, et nimetus "Kotso" võis algselt tähendada ka kõrgendikku, tõusu või nõlvakut.
Lisaks Tõstamaa kihelkonnale arvatakse 1224.aastal Riia piiskopile minevat ka tollane Varbla kihelkond. Piiskop läänistas saadud maad oma toomkapiitlile. Neli aastat hiljem sattusid need alad juba Saksa Ordu kätte.
(Tolleaegse kohaliku rahva eluolu kohta puuduvad andmed, kuid paljudel küladel olid juba tollal tänaseni tuttavad nimed. Tavaelu jätkus vana rada ning esialgu ei tuntud ka erilist rõhumist.)

1242. aasta maade jagamisel jäi ordule 2 tolleaegset kihelkonda: Cotze (Cozzo) (Tõhela, Tõstamaa, Varbla aladel) ja Sorwe (Seliste, Pootsi, Audru aladel). Ordule anti sõjalise abi eest ka Kastna (Caskenenne) alad. 1320.aastal kinkis Saksa Ordu ordumeister Kastna alad Padise kloostri ehitamiseks, kuid juba 1364.aastal vahetatakse alad ordule tagasi.

14.sajandil mainiti esmakordselt ka piiskopimõisa olemasolu Tõstamaal, mis kuulus edaspidi Saare-Lääne piiskopkonna Koonga valitsejaameti alla. Tõstamaalasi kutsuti seetõttu tuttjunlasteks. (Koongat nimetati Junnumaaks ja sealseid elanikke junnulasteks.)
* Andrei Udu koostatud ajaloolises kroonikas on Tõstamaa piiskopimõisa esmamainimise aastaks märgitud 1553, Omar Volmeri raamatus "Tõstamaa kihelkonna ajaloost 13.-20.sajand" aga 14.sajandi keskpaika.

Külasid valitsesid tollal tavaliselt maasulane (landsknecht) ja virtin (perenaine), mõisavaldused seniste pandikülade ja talude asemel kujunesid välja alles 16.sajandist. Mõis kujutas endast sinna alla kuuluvat talude kogumikku ja võibolla ka kindlustatud elamut, milles elas valitseja või väikevasall ise. Valdusi anti ustavatele vasallidele või ametnikele sissetulekuna. Näiteks andis Saare-Lääne piiskop 1527. aastal Koonga amtmann'ile Jürgen von Ungernile ja tema majaproale eluajaks Tõhela-Ermistu külad, mida nimetati Rabave(e)re vakaks ning kuhu kuulus Tõhela (Toegeli) suurusega 4 ½ adramaad ja Ermistu (Hermist) 6 ½ adramaaga.
* Ühe adramaa suurus tähendas normaaltalu, mida künti ühe adraga. 16. saj adramaa oli 6-12 ha, Rootsi ajal pisut suurem.

1534. aastal mainiti esmakordselt Tõhelat, Ermistut, Pootsit, Liud ja Väratit. Manija saart mainiti esmakordselt Tõstamaa mõisale kuuluvana aastal 1560.
Samal aastal hertsog Magnuse välja antud läänistamiskirjas Christopher von Münchausenile kuulub Tõstamaa mõisa juurde Rabeuer (Rabavere), Peentacken (Peantse), Callie (Kalli), Tollias (Kiraste?), Loeffe (Lõpe), Paetz (Pootsi), Selligel (Seliste), Wehkass (Vihakse), Nidrass (Nedrema), Werresel (Värati), veski Fhelx (Tõstamaa mõisa veski?), Maune saar (Manija) jm. Seega läänistati talle ka osa Audru vakast. Münchausen jäi pärastpoole võlgadesse, kaotas segastes poliitilistes oludes oma ametid ja talle jäi vaid Tõstamaa mõis.

Aastatel 1558-1583 toimus Liivi sõda, kus maade pärast sõdisid Vene, Rootsi, Poola ja Taani. Venelased käisid rüüstamas nii Audrut kui Tõstamaad, sest Liivamägedest on leitud venepärase nahale õmmeldud soomusrüü jäänuseid, mis võisid kuuluda mõnele kirgiisile või kasahhile.
Arvatavasti kuulub Liivi sõja aega rahvajutt ka sellest, kuidas Rootsi sõjasalgad ringi käisid ja röövleid olnud kõik kohad täis. "Kaks röövlit tuln'd peresse, kus ahju köetud. Pere läin'd ahju peale ja oln' vagusi. Röövlid akan'd ahju ees putukaid otsima, siis aga näin' paljaid rindu - need oln' võõrad naesed, kaelad kaelarahasi täis. Naised visatud kividega surnuks ja saadud hulga hõbedast ehteid."

Viimane Saksa Ordu meister läänistas Kastna ordult Pärnu komtuuri kirjutajale Bartholomäus Milliesele 1560 või 1561. aastal. Too oli abielus Uus-Pärnu viimase komtuuri Rotger Wulffi tütre Barbaraga, kes üksi jäädes müüs mõisa 400 marga eest Pärnu linnale.
*Kastna mõisa hoonete jäänused on nähtavad veel Kastna poolsaarel, mõisapargist läänes kasvavad Kastna tammed.

1561. aastal alistus Ordu maa-ala Poolale. Pootsi kujunes eraldi valduseks. Küla omanikuks on olnud Lebetsky ja Sinaiski või Snasky. Pootsi mõis (saksa k Podis) on asutatud 16.sajandi lõpus poola ajal ning algseteks omanikeks olid von Pahlenid.

1562. aastal vallutasid rootslased Pärnu ning moodustati Pärnu lään (maakond). 1575. aastal vallutasid Pärnu venelased. Järgnesid rüüstamised ja küüditamised Lääne-Eestis.
1582. aastal sõlmiti Zapolje rahuleping, mille järgi Pärnu läks Poolale. Liivi sõjas kui ka hiljem Poola-Rootsi sõjas käis Tõstamaa pooltosinat korda käest kätte ja piiri aeti paaril korral läbi Värati küla.

1601-1603 laastas maad katk. Muud andmed Tõstamaa kihelkonna kohta on napid ning ega siin midagi erilist ka toimunud, sest keskusest oldi kaugel.

Usuelu Tõstamaa kandis
1613. aasta kirikuvisitatsiooniprotokollis mainiti esmakordselt Neitsi Maarja sündimise kirikut "in pago civium Pernavensium" (Pärnu elanike külas) Kastna mõisas. Legend räägib, et kiriku lasksid Kastna hiide ehitada skandinaavlastest kaupmehed, kes pääsesid merehädast.
Keskajal oli Kastna kohaliku piirkonna usuelu keskuseks. Algselt kasutatigi kirikuna kabelit mererannal mõisa lähedal (Kirkuase). Rahvajutt räägib, et Kastna kiriku juurde maetud inimesi püsti. 1624.aasta revisjoni järgi on ilmselt katoliiklikust ajast pärinev Püha Peetruse kabel olnud ka Tõstamaa mõisas. Samuti on andmeid kabelite kohta Tõhelast. Rahvatraditsiooni järgi olnud kirik või kabel ka Pootsi ja Seli kogukondade piiril, tee ääres.
Vähemalt 16.sajandisse kuulub rahvajutt Kastna kiviristist, kus põllul töötanud tüdruk teda tõmbama tulnud noormehe sirbiga tapnud. Tapja maetud kaelast saati maa sisse ja tal küntud adraga pea otsast. Ristil käidud haigeid kohti, paiseid ja paistetusi ravimas-vajutamas. Rist oli püsti veel 1930.aastatel, kuid kolhoos lükanud selle kivihunnikusse.

Jätkub....

Kasutatud materjalid:
- Andrei Udu koostatud Tõstamaa kroonika (www.tostamaa.ee)
- Omar Volmer "Tõstamaa kihelkonna ajaloost 13.-20. sajandil". Väljaandja Tõstamaa Vallavalitsus ja Pärnu muuseum