Tõstamaa kandi plekiviina ärimeesteks olid vennad Juhan, Mihkel ja Jakob Vestmannid Rüssa talust. Piiritusekuninga nime pälvis kolmest vennast Mihkel, kelle saatus aga lõppes kurvalt. Kui NKVD 19. veebruaril 1945 massiliselt mehi Tõstamaa vallas arreteeris, viidi ära ka Mihkel Merila (endine Vestmann), kes suri sama aasta jõulude eel Pärnu vanglas.

Tõhela külast pärit endine piirivalvur Andrei Kuura rääkis, et teist nii kelmi meest kui Rüssa Juhan pole terve maamuna peal olemas. Piirivalvuritena olid nad omal ajal pannud Rüssa Juhani talule kindla valve peale, sest oli teada, et seal liigub iga päev väga palju keelatud välismaa plekipiiritust ringi. Kuna küla oli väike, siis teati üsna täpselt millal Rüssa Juhan jälle viinavooris käinud. Viina käis Juhan toomas Riia lahes ankrus seisvalt Saksa piirituselaevalt.

Kord liikunud külas jälle jutt, et Juhan olevat viinavoori läinud. Piirivalvurid läinud siis Rüssaranda kadakate vahele kiikritega passima. Õhtuhämaruses näinudki kuidas paat tulnud. Sees istunud tuttavad Rüssa-mehed ja paat raskes lastis, istunud sügavas vees. Enne kaldaletulekut teinud paat lahesopis kääru sisse ja siis näinud piirivalvurid selgesti, kuidas mehed läikivaid plekiviinu merre pildunud. Seepeale mõelnud piirivalvurid „Ah-ste poisid! Need me õngitseme homme hommikul päevavalges merest välja, saame vähemalt piirituse kätte kui ka mehi ei saa vahele võtta. Sest poisid võivad ju öelda, et nad käinud niisama lõbusõitus. Aga plekid on juba kindel fakt!“
Juhan tüürinud paadi tol õhtul ranna lautrisse ning jalutanud lõbusat lauluviisi ümisedes kodu poole. Kodus söönud kõhu täis ja käänanud magama. Aga öösel kell 2 ärganud mees uuesti ülesse ning võtnud rannast julla (väikese aerupaadi, millega maalt suurde paati mindi, et mitte jalgu märjaks teha) ja sõudnud kottpimedas samasse paika, kuhu plekiviinad visatud said. Sealt õngitsenud Rüssa-Juhan salapiirituse nõud ükshaaval jullasse ja toonud kaldale. Kaldal oli tal aga ehitatud väike kuurialune võrkude hoidmiseks ning kus olnud ka muud kalapüügiriistad. Uksed olnud sellel kogu aeg lahti – ranna kombed. Aga juba kuuri ehitades olnud Juhan nii tark, et teinud kuuri tagumise seina kahekordse. Kahe seina vahele oli ta jätnud just nii palju ruumi kui olnud vaja plekiviinade mahutamiseks. Viinad läinud seinte vahele lapiti nagu riiuli peale ja seal polnudki muud olnud, kui tõsta laud natuke viltu ja lükka viinad aga sisse. Pärast lase laud tagasi, lükka neljatolline nael puuritud auku ja keegi ei saa esimese jaoga isegi lauda eest lükata.
Hommikul läinud piirivalvurid juba varavalges Kastna randa. Võtnud omakorda julla, pannud traadist põhjatragid taha ja asunud silmadega merepõhja kammima. Nii sõitnud valvurid pool Kastna rannikumerd läbi, aga viina ei leidnud sellegipoolest. „Ah sa sinder!“ kirunud piirivalvurid ja tõotanud: „Küll me su ükskord ikka vahele võtame!“

Teine kord juhtunud aga sootuks teistsugune lugu. Rüssa Juhan sõitnud jalgrattaga Kastna küla tee peal. Ratta kanderaamile olnud aga püsti seisma seotud läikiv uhiuus ja täis viinaplekk. Kaks piirivalvurit sõitnud samamoodi jalgrattaga Kastna küla tee peal ja just Juhanile vastu.
„Tohooo pergel! Päise päeva ajal ja läikiv täiesti uus plekk...“ vihastanud korravalvurid. Kohe hõigati ka Rüssa-poisile: „Kuule Juhan pea kinni!“
Juhan seepeale vastu: „Et kas paadimootorile ei tohi petrooli ka enam nõuga vedada?“
„Mes nõuga?! See on ju puhas viinaplekk!“ ei jätnud piirivalvurit Juhanit rahule.
„No eks paadipetrool peab ju ka puhas olema!“ vastanud Juhan. Tema uuele viinaplekile oli peale tinutatud väljakallamistoru just punni koha peale, kus olnud viie sentimeetri pikkune tilatoru kork peal ja toru punni alt olnud lehkavat petrooli omakorda täis. Piirvalvurid kontrollisid siit ja sealt ja tõepoolest, petrool, mis petrool!
Juhan aga viinud Männa Kollale tellitud viinapleki koju kätte. Kallas pealmise tilatoru petroolist tühjaks, kuivatanud riidelapiga pealt puhtaks ning löönud siis pussnoaga viina plekile augu põhja. Sealt jooksnud kulinal välja 10 liitrit puhast 95% kanget saksa salapiiritust.
Juhan rääkis hiljem oma sõpradele kuidas ta piirivalvureid ninapidi vedanud, need omakorda oma sõpradele ja kui jutt ükskord piirivalvuriteni jõudis, vandusid need tulist kurja ja kättemaksu Juhanile.

Ja neid lugusid on veel ...

Kasutatud materjalid:
Udu, A. Esimesed autod Tõstamaa kihelkonnas. Tõstamaa Tuuled, lk 3, Tõstamaa valla ajaleht, Nr 11 (23), detsember 1997.
Andrese, E. Plekiviin II. Paljundus käsikirjast. Tõstamaa vald, Seliste küla, Vahtriku talu.