Tõstamaa ranna purjelaevad 1894 - 1918

Tõstamaa rannas on ehitatud ja vette lastud viis laeva: „Ella", „Vellamo", "Margareta", „Venura" ja „Frieda". Peale suuremate laevade, ehitati ise ka kõik väiksemad kakuamipaadid ja sõudepaadid. Lisaks ise ehitatud laevadele ostsid kohalikud mehed ka teistelt meresõidukeid. Purjekaid kasutati peamiselt kivide veoks, sest siinne rand on kivine ning nii Pärnu kui Riia, aga ka teised kasvavad linnad, vajasid ehitustöödeks hulgaliselt kive. Peamisteks sihtkohtadeks jäid aga Pärnu ja Riia.

 

Tõstamaa kandis ehitatud purjelaevad

 

ELLA
Kõige vanemaks laevaks Tõstamaa rannas võib pidada kahemastilist kaljast (puust purjelaev) „Ella", mis ehitati Värati küla all 1894.aastal. Laevaomanikuks oli Mart Kurul ja tema 16-aastane poeg Jüri Kurul. Jüri Kurul (1878-1937) sõitis sellel ja ka järgmistel laevadel kipperina, vanemas eas ka kaptenina. „Ella" mahutas 3 sülda raudkive ehk 3000 puuda (umbes 50 tonni). Kaljas müüdi 1898.aastal.

 

VELLAMO
Laeva „Vellamo" ehitas Jüri Kurul. Selle aluse eelkäijaks oli Lätist 1898.aastal ostetud „Julius Triine", mis oli juba vana kaljas. Mõne aastase sõidu järel lammutati laev Tõstamaa rannas. „Julius Triine" emapuu sai uue laeva „Vellamo" emapuuks. Uut kaljast ehitas Jüri Kurul üksi, sest tema isa Mart Kurul oli uppunud Pärnu lahel, kui käis Tõstamaa parunile paati toomas.
„Vellamo" ehitamist alustati 1903.aastal ja ehitati kuni 1905.aastani. Kui kaua Tõstamaa mehed laevaga sõitsid, ei ole teada, kuid hiljem müüdi see edasi hiidlastele.

 

MARGARETA
Tõstamaal Murumardi rannas ehitati 1904.aastal (V. Randmäe kirjapandud märkmed, A. Pärna raamatu "Meri ja mehed" järgi aga ehitati 1902-1903.) kolmemastiline purjelaev "Margareta", mis oli suur laev, väljalask üle 100 brutotonni. Laev oli 181,18 brutoregistertonni ning selle ehitamine läks kokku maksma 2116,96 rubla, mis tollal oli väga suur raha. Sellest rahast 1146,89 rubla kulus ehitusmaterjallide muretsemiseks, mitmesugusteks lisatöödeks läks 191,4 rubla, asjaajamiskuludeks 166,72 rubla ja töömeeste palgaks 611,95 rubla. Palgakuludest oli laevameister Laasenile makstud 103,3 rubla ja sepale Tappu makstud palk olnud 102,99 rubla. Kajutitegijale Oadile maksti 79 rubla. Eri ajavahemikul ja erisugustel töödel tegeles laeva juures ehituse ajal peale nende veel 27 meest, kellele kokku maksti 326,93 rubla. Kõige suurem töötasu ei ületanud kolmekümmend rubla. Kohe töö algul sai üks töömees viga ja talle maksti "jala põetamiseks" 15,5 rubla.
Ehituse ajal olevat mehed tarvitanud kõvasti piiritust ning sõites Murumardilt Kihnu, ajasid "Margareta" ümber. Kolm meest olevat ka uppunud. Laeva vetteajamisel saanud üks meestest nii palju viga, et jalaluu läinud pooleks. Pärast laeva vetteajamist olnud mees hulk aega Murumardi ahju peal.
Purjekal "Margareta" oli viis osanikku, kes maksid ehituskulud võrdselt. Kahe aastaga teenis laev end tasa: 1904.aastal tõi ta omanikele sisse 4279,11 ja 1905.aastal 4104,1 rubla. Sellest puhastulu, mis jaotati omanike vahel, oli vastavalt 1539,77 ja 575 rubla.
"Margareta" hukkus 8 mehe ja raualaadungiga Soome lahes. Ühtegi märki laevast ega meestest ei leitud.

 

VENURA
„Venura" ehitati Tõstamaal, Värati all ning merre aeti laev 1904.aasta kevadel. Tegemist oli kahemastilise kaljasega, mis mahutas umbes 9000 puuda ehk 150 tonni. „Venura" kuulus kahele Värati küla meestele, kellest üks oli Kanistu talust Karlsbach ja teised Tõnise talust Rein ja Jüri Kurul. Reinu vend, Jüri Kurul pidas talu, samas kui Rein merd sõitis.
„Venura" ehitasid valmis kihnlased, kaks hiidlast, plangusaagijad, osanikud ise ja mõned kohalikud Värati küla mehed. Laev ise oli tugeva ehitusega, valmistatud tamme kaartest ning oli hea purjetaja ja merelaev. „Venura" olevat müüdud Kihnu meestele, kuid mis aastal ja milline oli laeva edasine saatus, seda ei tea.
„Venural" sõitis poolteist suve ka Tõstamaa ranna meresõitja Juhan Rand (28.02.1891 – 13.04.1971), kes oli küll ilma erilise koolihariduseta, kuid meredel sõites omandas mitmed võõrkeeled, oli hea lõõtspillimängija ja jutupuhuja.

 

FRIEDA
„Frieda" ehitamist alustati Tõstamaal Värati rannas 1912.aastal. Tegemist oli kolmemastilise kahveltaglasega purjelaevaga, mille ehitamisse oli kaasatud suur hulk mehi. Ehitajate eesotsas oli Heinrich Nukk, edasi aga Jüri Kurul, Rein Otmann (omaaegse Rang, Otmann-Kurgo kompanii reederi Georg Otmanni vend – Georg Otmann pidi saama uuele laevale kapteniks), Kanistu talu Andres Karlsbach, Tõnise talu Jüri ja Rein Kurul ning Jaan Uuetoa (Kihnu Jõnni vend). Laeva ehitamise alguses olid meestel suured plaanid. Näiteks oli laevale ka nimi valitud Nukka vanima tütre järgi – Frieda.

Laeva esimene reis pidi olema Murmanskist Peterburi soolaturska viima. Peaaegu üheaegselt hakati ka teist laeva ehitama, mis pidi tulema väiksem ning mille töödega jõuti nii kaugele, et kaared olid valmis raiutud ja osa planke saetud. Ehitusmeistriks oli Hiiumaa mees Sõel, ka sepad olid hiidlased, plangusaagijad olid saarlased ning lisaks ka kohalikud Tõstamaa rannamehed.

 

 purjekas FRIEDA

*Fotol Purjelaeva "Frieda" ehitus Tõstamaal 1913.aastal (foto A. Pärna raamatust "Meri ja mehed", 1979)

 

1914.aasta kevadel, kui jää sulas, algas juba vees ujuval alusel (Frieda) kibekiire töö – mastide püstiajamine, poomide paigaldamine ning kõige seisva taglase kinnitamine. Kuid 1914.aasta augustis algas I maailmasõda ja laevaehitus jäi seisma. „Frieda" jäi Värati sadamasse seisma. Värvilt oli alus sinakashall, reeling ja kajutid valged. 1915.aasta kevadel, kui meri oli jäävaba, viidi alus Pärnusse Vallikraavi varjule, kus see seisis kolm aastat ning 1918.aastal uuesti Väratisse toodi. „Frieda" jäi seal ühe ankru peale ja sügisel suure tormi ajal, kas katkes kett või võttis ankru loha – läks laev kivide otsa ning vajus tekist saati vette. Üks kivi oli põhjast augu läbi löönud ja ise kaarte vahele kinni jäänud.
1919.aastal müüs Nukka emand „Frieda" kahele soomlasele, sest Heinrich Nukk oli surnud ning teised osanikud kadunud. „Friedast" pumbati vesi välja ja veeti puksiiride „Vilma" ja „Triksi" abil Tallinna. Seal kohendati „plaastrit" ja alustati sõitu Taani, laadungiks plangud, mille eest saadud nii palju raha, et teinud tasa nii kogu laevaostu kui puksiiride kulud. Taanis tehti laevale korralik remont, pandi uus tugev mootor ja uus nimigi – „Mootorkotka".
Laeva edaspidine saatus on teadmata, kuigi alust olevat nähtud 1927 või 1928.aasta paiku Tallinnas.

 

Tõstamaa meeste ostetud laevad

 

Uute laevade ehitus oli kulukas ja nõudis osavaid laevameistreid, siis sageli osteti laevad mujalt, et need kohapeal mehitada ja teenima panna.

 

PLANET
1905.aastal osteti Saaremaalt laev „Planet" (ehitusaasta pole teada), mis oli kolmemastiline kahveltaglasega purjelaev. Laeva osanikeks said kolm Värati talu – Kanistu (Andres Karlsbach), Tõnise (vennad Rein ja Jüri Kurul) ja Juhani-Jüri (Hendrik Raist). Sama Hendrik Raist sõitis hiljem aastatel 1927-1928 pootsmanina jäälõhkujal „Jüri Vilmsi".
„Planeti" kapteniks oli alguses noor saarlane, 20-21-aastane Jaan Riis. Meeskonnaks olid kõik osanikud, samuti võeti mehi juurde Sutti ja Värati külast. Enamasti tuli laeval läbi ajada 5-6 mehega. Sõideti Balti merel, Riia, Soome ja Saksamaa vahet, samuti Eesti rannavetes. Veeti peamiselt metsamaterjali ja kive. Laev mahutas 12-13 sülda raudkive, mis on 12-13 000 puuda ehk 220 tonni.
Pärast Riisi sai kapteniks Paldiski merekooli lõpetanud Jaan Uuetoa. Oma viimase reisi tegi „Planeet" 1912.aasta oktoobrikuu lõpul vedades Saaremaalt Pärnusse paekive tselluloosivabrikusse „Waldhof". Teel Pärnusse keerati sisse koduranda Väratisse, kus peatus kavandatust aga pikemaks venis. Nimelt hakkasid mehed kodus õlut proovima ning kapten Jaan Uuetoa läinud koju Kihnu.
12.novembril 1912.aastal asuti uuesti Pärnu poole teele. Mehed võtsid sõidu peal veel mõned napsid viina ning läksid siis kajutisse magama. Valvama jäeti laevapoiss, kes oma ülesandega aga toime ei tulnud. Sel ajal kui poiss magas, hakkas laev lekkima ning kui ta tekil ise ärkas, olid kajutis maganud mehed juba uppunud. „Planeet" vajus põhja Pärnu lähedal. Hiljem toodi laeval olnud mehed tuukrite abiga merest välja ning maeti Tõstamaa surnuaiale. Laev ise tõmmati samuti üles, lapiti ära ning see hakkas uuesti sõitma. Teatud aja pärast olevat laev müüdud Viimsi meestele.

 

MARIA VON PORT HARRA
„Maria von Port Harra" oli kahemastiline kaljas, mis osteti Loksalt. Ehituse aeg pole teada. Laev mahutas üle saja sülla, so 12 000 puuda ehk 200 tonni. Laeva omanikeks olid Jüri Kurul ja Heinrich Nukk. „Maria von Port Harra"sõitis 2-3 aastat ja jäi seejärel Värati randa. Seal laev osaliselt lammutati, ainult taglas viidi Saaremaale, kus Kurul ja Nukk ühe vana kaljase ostsid. „Maria von Port Harra" taglas pandi ostetud kaljasele peale ning uue laeva nimeks sai „Marie", mis müüdi hiljem Naissaarele.

 

WAMBOLA
„Wambola" oli kahemastiline kaljas, mis 1913.aasta tormi poolt oli aetud Pootsi-Lao randa. Laev kuulus Hiiumaa meestele, kelle käest Heinrich Nukk ja Jüri Kurul selle siis ära ostsid, korda tegid ja Jüri Kuruli komando all sõitma panid. „Wambola" oli Tõstamaa meeste viimane laev, mis sõitis kuni 1918.aastani, mil sõja tõttu enam edasi sõita ei saanud. Laev jäeti Käsmu randa ja Kurul tuli koos meestega maismaad mööda Tõstamaale. Hiljem tulid Käsmu mehed laeva ostma ja rääkisid, et laev oli mürskude läbi kannatada saanud. Vahepeal oli aga Heinrich Nukk surnud ja Jüri Kurul poliitilise vangina Tallinna vanglasse sattunud. Seetõttu osteti laev Nukka ja Kuruli naistelt.
„Wambola" müümisega lõppesid ka Tõstamaa meeste oma laevasõidud.

 

Kasutatud materjalid:
Järve, R., Abel, T. Tõstamaa ranna purjelaevadest 1894 - 1918.aastal. Kodu-uurimuslik töö, Tõstamaa 8-klassiline kool, 1978.
Pärna, A. Meri ja mehed. Tallinn, kirjastus "Valgus", 1979.
Randmäe, V. Kirjalikud märkmed.