Manija  – Liu rannikumaastikud

Piirkond hõlmab Manija saare, mandri rannikuala Munalaiust kuni Liu ninani ja nende vahele jääva madala kivise mereala. Maismaast suure osa võtavad enda alla pärandkultuurmaastikud – rannaniidud. Piirkonda jäävad ajaloolised mälestised on kirikuase ja 14.-18. sajandi kalmistu Kirikunukk Liu ninal. Mererannalt avanevad kaunid avarad vaated.

Pärnumaa suuruselt teine saar Manija Lao ranniku lähedal on kitsa väinaga lahutatud Torila neemest. Rannikult paistab saar pika ja kitsa maaribana, mille keskel on väike puudesalu. Mõnikord suure tormiga võib vesi tõusta sedavõrd, et lahutab saare kolmeks osaks. Merel annab Manilaiust märku 1933. aastal Papininale ehitatud kaheksa meetrit kõrge raudbetoonist valge tuletorn.

Piki kogu saart kulgeb rändkivirikas selgkõrgendik, mis ulatub veel ka 100 meetri pikkuse karina merre. Seljakul kulgeb saare ainuke tee. Saare keskel tee ääres asub Pärnumaa suurim rändrahn Manija Kokkõkivi (looduskaitse alla võetud 1938. aastal). Vanasti, kui piirkond oli põline merikotkaste toitumisala ja peatuspaik, oli rahn tõenäoliselt merikotkaste poolt armastatud peatuspaik nn istumiskivi. Pärimuse kohaselt olevat Vanapagan Kokkõkivile omal ajal udus paadiga otsa ajanud.

Saarel on kivi kivis kinni ja meri on kahel pool seljakut. Majad asuvad lähestikku, õuedes võib näha toimetamas Kihnu punasetriibulistes seelikutes naisi. Elanikke on saarel 43, mitmed talud seisavad aga tühjalt. Saare naised tegelevad põlluharimisega ja mehed kalapüügiga. Enne püsiasustuse tekkimist (1933) oli siin Pootsi mõisa moonakate heinamaa ja mullikate karjamaa.

Manija saare (looduskaitse alla võetud 1991) loodusväärtusteks on eelkõige haruldaste taimede kasvualad ja rannikulindude häältest rõkkavad rannaniidud. Soojadel mai- ja juuniöödel võib siin kuulda kõlavat kõrekontserti. Manijal elab kõre ehk juttselg kärnkonna Eesti ja ilmselt Lääne-Euroopa tugevaim populatsioon. Kogu Manija saart võib vaadelda kui väärtuslikku rannaniitu. Manija külje all kauni rannaniiduga Anilaid on kaitse alla võetud linnustiku pesitsusalana.

Mandriosa rannikul on maatõusu ja omaaegse väga intensiivse karjatamise tulemusel kujunenud Munalaiust kuni Liu ninani umbes poole kilomeetri laiune rannaniidu­massiiv. Praegu veel säilinud koosluse ja ilmega massiivi osadena saab vaadelda Pootsi, Kavaru, Nuki, Lembra-Kilgi rannaniitu.

Enamik maastikualast (rannaniidud, mereala, Manija ja ka Sorgu saar) on vaadeldav Kavaru sadama juurest. Üksikud talud paiknevad rannaniidust maa poole jääva tee ääres. Osa elamutest on jäänud tühjaks, neid kasutatakse vaid suvekodudena.

Rannaniitude kasutusest väljalangemine, so avamaastike vähenemise oht on viimasel ajal tunduvalt kiirenenud. Karjatamine niitudel on jäänud väga väheseks, kuna paljud talud on loomapidamise lõpetanud. Kohati on rannaniidud kasutuses veel ainult heinamaana. Seetõttu on kiirenenud ka ranniku võsastumine ja roostumine. Rannaniidud on väärtuslikud pärandkooslused, mille säilimiseks tuleb alal hoida senist majandustegevust – jätkata rannaniitudel niitmist ja karjatamist.

Nii madal mereala kui ka rannikupiirkond on meelispaik merelindudele ja peatuskoht rändlindudele. Linnustik on liigirikas. Siin on kohatud 43 Eesti Punase raamatu nimestiku linnuliiki. Maastik jääb rahvusvahelise tähtsusega linnualale (A4 ja B2). Alal pesitseb Euroopas ohustatuks loetavaid linde. Eriti palju merelinde on vahetult pärast jää sulamist – 20. aprillist kuni 25. maini. Huvilistele on Torila ninal linnuvaatlustorn.

Alale jääb viis sadamat: Kavaru, Lao ja Peerni paadisadamad ning Munalaiu ja Manija praamisadamad. Munalaiu sadamast on praamiühendus nii Manijale kui ka Kihnu. Kavaru paadisadama juures rannaniidul on veel säilinud kolm võrgukuuri, mida rannakalurid kasutasid kalavõrkude hoidmiseks.