Rahvasuus on kutsutud Ermistu järve Tõstamaa -, Hermes -, Härmesi -, Ermistu- ja Mõisajärveks. Ermistu järv on Pärnumaa, ühtlasi ka Läänemaa suurim ja Eestis suuruselt üheksas. Järve pindala on 480 ha, suurim sügavus 2,9 m, keskmine sügavus 1,3 m. Järv on eutrofeerunud ja põhja katab viie meetri paksune järvemudakiht. Vesi on keskmise läbipaistvusega. Järve edelaosas esineb rohkesti ujuvaid saari. Idakaldal on nõrk murrutus, kus pealispind on ära uhutud ning on näha liivast aluspinda ja rändkive. Siin on hea võimalus ujuda. Ermistu järve voolab sisse vaid kaks oja ja mõni maaparanduskraav, mis suviti harilikult tilgatumaks kuivavad, välja voolab Tõstamaa jõgi. Ermistu järv on kuulus oma ravimuda poolest, mida kasutavad mitmed raviasutused.

Ermistu järv on aegade jooksul olnud mitmesuguste eksperimentide tallermaaks. Kuna järv on pea täielikult ümbritsetud raskesti ligipääsetavatest soodest, tekkis 20.sajandi keskpaigas mõte arendada siin vääriskala kasvandust. 1967. aastal tehti katse järv kalastiku ümberkujundamise huvides tühjaks lasta, mis aga ebaõnnestus. Poolkuiva järvepõhja lubjati, külvates lennukitelt põlevkivituhka, et sel moel hävitada mudatiigis elavat kohalikku elanikkonda ehk prügikala, nagu ametimeeste keeles nimetati looduslikku kala-asurkonda. Järgmisel aastal hakati järve täitma, kuid veetase ei tõusnud enam endisele kõrgusele. Ka prügikala ei suudetud välja suretada ning vääriskaladest uusasunikud karp ja peled pidid ikkagi jagama eluruumi vanade olijate latika, haugi, ahvena, särje, nuru, roosärje ja teistega. Peledit pole Ermistu järves juba aastakümneid kohatud, karpkala on aga põhjamudast raske kätte saada ja kui see siiski mõnel nutikal kalamehel õnnestub, öeldakse siinkandis, et Ermistu karbil olevat muda maitse juures.

See-eest linaskid ja latikad on parimad, mida Eestist võtta on. Vee allalaskmine muutis järve saatust veel selle poolest, et kui enne kasvasid järves vaid kaldaveetaimed, põhiliselt pilliroog ja järvekaisel, siis kümme aastat pärast nurjunud eksperimenti võis üha enam kohata järvesisest taimestikku. Praeguseks rõõmustavad huvireisile minejaid kümned väiksed roosaarekesed. Hoogsat taimekasvu tervitavad paljud veelinnud, kes tunnevad end kasvavate saarekeste vahel üpris turvaliselt.
Ermistu järve lõunaosas paikneb hulgaliselt väikesi turbasaari, mille täpset arvu ei oska keegi öelda. Kõik sõltub veetasemest. Kevadise suurvee aegu ujutab vesi mõned alad üle ja siis moodustub palju saarekesi, väinakesi ja laguunikesi, kus on põnev paadiga ringi uidata. Edelaosa kahte suuremat saart kutsutakse Suureks ja Väikseks Tukaks, kahte kokku aga Marjasaarteks. Suviti hakkab taimestik vohama ja mõned väinakesed võivad hoopis kuivale jääda. Eriti sügava mulje jätavad noored ja arenevad ujuvsaarekesed, mis koosnevad vesiroosijuurtest või vetikatest. Kui taolised pahmakad veepinnast kõrgemale kerkivad, hakkavad seal kasvama juba seemnetega levivad taimed. Mõned vesiroosijuurtest koosnevad patakad, meenutades oma ehituselt rõngasatolle, on nii tugevad, et seal võib isegi jala maha toetada. Kõik need saarekesed on suurepäraseks pelgupaigaks veelindudele. Täiesti tavapäraseks on Ermistu järvel hallhani, kühmnokkluik, sinikael- ja piilpart, jõgitiirud ja hulgaliselt väiksemaid tiivulisi.

Järve põhjaosas asub veel üks saar, mis eelpool mainitutest oluliselt erineb. Saart hüütakse Kivitukaks, mis tuleneb tema kivisest pinnasest, kus kasvavad lepad, kased, pajud ja mõni mänd. Veesõitjat varitsevad Kivituka lähedal veealused karid. Põhjakallas erineb lõunaosast sootumaks, sest muda pole siin ollagi. Sadade meetrite viisi võib siin mööda järvepõhja kõndida, kartmata, et vesi nabast kõrgemale tõuseks ja jalg liiga sügavale põhjapinnasesse vajuks. See-eest võib hoogu minnes varba vastu kivi ära lüüa, sest kive on põhjaosas ohtralt ning need on suured. Veelgi rohkem põhja poole minnes läheb järv sujuvalt üle kahte sõsarjärve ühendavaks rabaks. Hea õnne korral võib siinkandis silmitsi sattuda veelgi auväärsema kohaliku elaniku - merikotkaga. Pärast sõda olevat mõnda aega elanud Ermistu järve läänekalda ürgsetes rabades metsavend, kes sõitnud aeg-ajalt lootsikuga üle järve endale moona muretsema. Rahvapärimus ütleb, et kord olevat üks võimuesindaja, püss käes, kõndinud järve kaldal, kui kuulis udu seest aeglasi aerutõmbeid: silps, sulps, silps, sulps. Võimumees lajatas paar lasku õhku, mille järel aerutõmbed kuskil udus imekiiresti kaugenema hakkasid.

Kalakasvanduse perioodil hakkasid järve ääres tegutsema hoopistükkis teistsugused metsavennad. Kalastamine järvel oli keelatud, ent nutikad külamehed töötasid välja salarajad, et järvele siiski takistamatult ligi pääseda. Tänapäeval pole kalastuspiirangud enam nii karmid kui aastate eest, kuid röövpüüdjate salaradu mööda on võimalik pääseda ka nendele kallastele, kuhu tavakülastaja iga päev ei satu ja kust avaneb Ermistu järvele hoopis teine ning märksa omanäolisem vaade.

Järvemuda varud on Ermistu järve peamiseks rikkuseks. Need on hiiglaslikud ja neid on võimalik tervise ravimiseks rakendada. Mudakihi paksus on järve lõunaosas keskeltläbi kaks meetrit, kuid edelasopis on kohti, kus muda arvatakse olevat kuni 12 meetrit. Järvemuda ehk sapropeeli leidub paljudes järvedes, millest Ermistu erineb eeskätt oma suure mahu poolest. Tööstuslikult tootes jätkuks muda sadadeks aastateks. Muda struktuur on ühtlane kogu lasundi ulatuses ja kuna sissevool järve peaaegu et puudub, on järv ja seal olev muda väga puhtad.

Geoloog Ülo Paap, keda tema abikaasa Tatjana nimetas ajalehes Estonija avaldatud loos järvevahiks, pühendas Ermistu järvele kümme aastat oma elust. Järvemuda uurimine tõigi ta 1990. aastal Ermistu äärde, kuhu ta jäi kuni oma elu lõpuni. Uurides Eesti järvi, tuli ta järeldusele, et muda on Ermistu järve kõige hinnalisem osa. Selles on rikkalikult mikroelemente, orgaanilisi happeid ja teisi bioaktiivseid aineid. Samas puudub seal patogeenne mikrofloora ning keemiline ja radioaktiivne reostatus. Ülo Paap ennustas oma katsetega Ermistu mudale kasutust meditsiinis paljude haiguste vastu.

Pärnu kurortoloogia ja taastusravi instituut viis läbi vajalikud uuringud ja 1995. aastal tunnistati Ermistu veepeegli all varjav ollus ravimudaks. Ermistu järve haldava aktsiaseltsi Pärnu Kalur Holding tegevdirektori Gunnar Igasta arvates kuulub Ermistu järve tulevik puhkemajandusele ning ravimuda ammutamisele. Samas kulgeb nii Ermistu kui Tõhela järve loomulik elurada pigem selles suunas, et üha agaramalt hakkavad end seal sisse seadma veelinnud ja -loomad. Kahe peale kokku moodustavad sõsarjärved ja neid ümbritsevad sood ühtse terviku, kus leidub sobivaid tingimusi väga eripalgelise elustiiliga lindudele-loomadele. Vastuolu kahe erineva arengusuuna vahel on ilmne, kuid arvatavasti paneb loodus ise asjad paika. Nagu öeldud, on mõlemad järved valdavalt ümbritsetud soodest, mis iseenesest on juba küllaltki tõhus kaitse inimese eest. Linnusõbralikud alad paiknevad Ermistu järve neis osades, kuhu kagunurgas asuvast paadisadamast kohalesõitmiseks on küllaltki pikk maa. Keskmine tavaturist on reeglina üsna laisk, tõsise loodusesõbra jaoks pole aga raskusi olemas ja pealegi oskab ta arvestada kohalike elanike huvidega.

Ermistu järvel on korraliku jääkatte olemasolul korraldatud ka jäärallit. Viimane ralli toimus 2006.aasta talvel. (Foto Madis Martson) Ermistu järv on munitsipaaljärv ja tunnistatud avalikult kasutatavaks järveks. Järv on oluline osa suuremast väärtuslikust alast - Ermistu-Tõhela järvemaastikust.

Kasutatud materjalid:

www.tostamaa.ee
www.parnumaa.ee
ajalehe väljalõige Toivo Martsonilt