3.septembril 1931.aastal lahkus Pärnu sadamast Läti aurik "Balva" (2167 brutotonnine aurik), laadungiks 7 miljoni väärtuses metsamaterjali (lauad, haavapakud, propsid). Propsid olid auriku tekklaadungiks, ülejäänud laadung asus laevaruumis.
Sadamast väljasõidul vigastas laev veidi sadama nahksilda. Muidu läks reis, kuni õnnetuskohani Sorgu lähistel, õnnelikult. Umbes kolm meremiili Sorgu saarest lõunapoole jooksis laev täiskiirusega madalikule ning vajus merepõhja, välja jäid vaid mastid, korsten ja paar jalga kaptenisillast. "Balva" masinaruum jooksis umbes minuti jooksul vett täis ning laev vajus silmnähtavalt. Laevakeres oli vesi ulatunud meestel juba rinnuni. Auriku meeskond kutsus raadio teel ka abi, kuid vastust ei saadud. Laeva meeskond läks umbes 10 minuti jooksul paatidesse ja lahkus hukkuvalt laeval. Auriku hukk, st õnnetusest kuni laeva vee alla vajumiseni, kestis umbes veerand tundi. Meeskond lahkus laeva juurest paar tundi peale õnnetust.
Varahommikul, kell 7.30, jõuti sõudepaatidega Pärnusse. Samuti hakkasid levima kuuludes, et koos "Balvaga" oli hukkunud ka kolm jänest ehk 17-18-aastased Pärnu noormehed, kes tahtnud salaja välismaale sõita. Laevaõnnetuse uurimise ajal ilmusid sadamakapteni juurde ka kaks naist, kelle pojad olid just vahetult enne "Balva" lahkumist kodust lahkunud. Teadaolevalt olid kadunud kolmest noormehest kahe nimedeks Kütt ja Lepik.
"Balva" hukkumine oli üpriski segane. Õnnetuse põhjuseks võis olla kas laeva madalikule jooksmine või vana (ilmasõja aegse) laevavraki otsa sõitmine. Samuti pakuti õnnetuse põhjuseks veealuseid kive. Vee sügavus õnnetus paigas oli 6-7 sülda (1 süld = umbes 1,8 meetrit). Laev asus merepõhjas u 15 meetri sügavusel küljeli olekus.

Õnnetuskohta sõitsid puksiirlaev "Wilmaga" olukorda vaatama Läti konsul Schmidt, sadamakapten Kautsmann, Läti laeva kapten Treimann laeva juhtivjõududega, ajakirjanduse esindajad ja teised. Õnnetuskohta jõuti tugeva tulle ja lainetuse tõttu suhteliselt hilja. Hukkunud auriku ümber ujusid propsid, mis olid tekilt merre uhutud. Määrati kindlaks laeva sügavus, kuid vigastusi hinnata ei olnud võimalik, kuna tuukreid kaasas polnud. *Fotol aurulaev "Wilma" (Olaf Esna fotokogu)

Kuna hukkunud aurik asus täpselt laevasõidu teel, siis asetati teiste päästelaevade poolt merele hoiatusmärgid ja tuled. Laevavrakk kinnitati vältimaks selle triivimist mujale.
Siiski ümbritseb "Balva" hukku saladus, kuna lähima madalikuni õnnetuskohast on poolteist miili ning vanade laevavrakkide kohta puuduvad kindlad andmed. Siiski rääkisid kohalikud elanikud, et sealkandis olla põhja läinud 1915.aastal vene aurik "Dagmar", mis sõitnud Riiast Heinastesse. Samuti arvati, et seal võis asuda ka inglise allveelaev, mis sõjaajal Soome lahes jäljetult kaduma läinud ning mille meeskonnast keegi eluga polevat pääsenud.
4.septembri õhtupoolikul korraldasid Sorgu lähistel traalimise Veeteede valitsuse aurikud "Sekstant" ja "Paldiski". Õnnetuskohalt ei leitud midagi, mis oleks aurikule saatuslikuks võinud osutuda. Laeva laadung oli minema uhutud ulgumerele, kus lauad ja pakud triivisid ranna suunas. Reiu rand oli 7-8 km ulatuses propsidega üle kuhjatud. Rahvas neist väga huvitatud polnud, kuna propside kokkuajamine ja valvamine oleks väga kulukaks läinud.
"Sekstandi" tuuker käis ka uppunud aurikus ning tõi sealt kaasa mitmesuguseid esemeid, sh laevadokumendid. Laeva vigastustes oli aga võimatu selgust saada, kuna "Balva" lamas ligi 3 meetri sügavuses mudas.
Hukkunud aurik "Balva" ehitati 1894.aastal Inglismaal ning kandis enne nime "Lodenhh". Laeva pikkus oli 275 jalga ja laius 39,5 jalga (1 jalg = u 0,30 cm). "Balva" omanikud õnnetusest kahju ei saanud, kuna laev ja laadung, mille koguväärtuseks hinnati umbes 16 miljonit senti, oli kindlustatud ühes Pariisi kindlustusseltsis. Lätlastest laevaomanikud vraki ülestõstmisest huvitatud polnud, kuid kuna laev asus nn "tiheda liiklusega" laevateel, otsustas Veeteedevalitsus vraki sealt kõrvaldada, kasutades selleks ka vraki müügist saadud tulusid. See plaan jäi Veeteedevalitsuses teostamata, õigused vraki üle omandas Pariisi kindlsutusselts.
1936.aastal ostsid "Balva" vraki Pärnu mehed Aleks Jaaniste, Albert Lepik ja Oskar Käär 4000 frangi eest. Lisaks ostsid mehed ka mootorlaeva "Sahh", millele konstrueeriti peale tõstemehhanism ja tuukrite jaoks vastav seadeldis. 1937.aastal hakatigi "Balva" vrakki tükeldama ja osade kaupa pinnale tõstma. Vrakk oli 15 meetri sügavusel, kattunud õhukese mudakihiga. Vastavalt Oskar Kääri jutule, kes ise mitmel korral tuukrina oli vraki juures käinud, oli laeva vahetekk endiselt puitmaterjali täis: laudu, propse ja pakke. Selle ostis meestelt ära Pärnu metsakaupmees. Vanaraud oli tollal hinnas ning töö tasus end ära. Laevakere tükeldamiseks kasutati lõhkeainet. Tööd edenesid hõlpsalt, sest sügavus ei olnud väga suur ning surve suhteliselt väike.

Kasutatud materjalid:
Läti aurik "Balva" hukkus Sorgu saare läheduses. Vaba Maa, Pärnu väljaanne nr. 205. Neljapäeval, 3.septembril, 1931.
"Balva" hukkumist ümbritseb saladus. Vaba Maa, Pärnu väljaanne nr. 207 (3837). Reedel, 4.septembril, 1931.
"Balvaga" hukkus 3 "jänest". Vaba Maa, Pärnu väljaanne nr. 208 (3838). Laupäeval, 5.septembril, 1931.
"Balva" hukkus vabas vees. Vaba Maa, Pärnu väljaanne nr. 209 (3839). 6.septembril, 1931.
Kinnitusselts huvitatud "Balva" hukkumisest. Vaba Maa, Pärnu väljaanne nr. 223. Neljapäeval, 24.septembril, 1931.
"Balva" vrakk kõneleb... Vaba Maa, Pärnu väljaanne nr. 232 (4734). Teisipäeval, 12.oktoobril 1937.